Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
EV100

Eesti Vabariik 100

Teeme Eestile kingitusi!

Postimees

Eesti tuntus tulgu läbi muusika

«Igal lapsel oma pill»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kingitus sarjas «Igal lapsel oma pill» | FOTO: Silver Tõnisson

Kui ma eelmise sajandi teises pooles muusikat õppima hakkasin, ei olnud mul kodus klaverit. Pilli olemasolu ei pidanud õpetaja kohe vajalikukski ja soovitas mul tõsimeeli kuiva trenni teha.

Nii joonistasingi paberilehele oktavi jagu musti ja valgeid klahve ning harjutasin päevade kaupa lauaserval klahvide nimesid, käehoidu, sõrmetipuga lööki ning seda, kuidas pöialt alla panna. Kolm kuud hiljem mängisin ühe käega, vigadeta ja päris klaveril «Igaühel oma pill».

See Eesti rahvalaul on pärit aastast 1931. Ent juba sajandi jagu varem, 1839. aastal tulid eesti talupojad kokku, et mängida Väägvere pillikooris. Kõigile soovijaile pille ei jagunud ja oma meisterdatud viiulid ei kõlanud ka just kõige kaunimalt kokku. Ent tahe musitseerida oli tugev.

1848. aastal kirjutas Torma pillikoori asutanud Adam Jakobson oma päevaraamatusse: «See ettevõte tundus olevat tühi töö ja vaimu närimine, sest üks mänguriist oli pisut madalam kui teine, ühel oli siin, teisel seal viga küljes. Siiski saaks maarahvas, eriti noorsugu pillimängust suurt kasu, sest et see tema mõtted kauneile ja puhtaile elamustele ärataks, tema iseloomus peituva tuimuse kaotaks ja rahva omapärasus võiks nii väljendamist leida.»

Eesti Postimehel ei jäänud 1871. Aastal muud üle, kui tõdeda: «Igal pool, kus Eesti rahva pesapaik on, siginevad muusikakoorid, nagu õilmed kevadisel ajal puudest tõusevad, ja kui ühel kihelkonnal veel muusikakoori ei ole, peab ta seda endale häbiks ja ruttab muusika põldu laiendama.»

Igal lapsel oma pill

146. aastat hiljem kirjutab Postimees, kuidas Eesti sajanda sünnipäeva auks saab üha enam noori musitseerimiseks päris uue pilli. Juubeliprogrammi raames käivitunud ja juba kaks aastat kestnud projekt on tänaseks toetanud sadu õppeasutusi just neile vajalike muusikainstrumentide ja tehnika soetamisel. Vajalikud instrumendid leiavad soovijad ise, rahalise toetuse otsustab sooviavalduste põhjal komisjon, kuhu kuulub teiste seas ka idee autor, dirigent Tõnu Kaljuste.

Bänd kui õppetund

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium võttis kahe esimese toetusaasta vältel vastu neli instrumenti: erinevad kitarrid ja digitaalse klaveri.

«Saadud pillidest on 400 õpilase peale enam kui küll ja neid võivad kasutada kõik, kes musitseerida soovivad. Ehkki algselt tehti taotlused ennekõike põhikooli õpilasi silmas pidades,» avaldab gümnaasiumi huvijuht Heidi Taal.

Pillimängijaid siin jagub, sest koolis tegutseb kümmekond õpilasbändi, isegi õpetajad teevad bändi. Ning konkursi korras võetakse üksteisest ka kord aastas mõõtu.

«Vaja oleks veel helivõimendeid, kuid sel aastal me uut taotlust ei teinud,» lausub Taal.

Mida vajalikku aga bändi tegemine üldse õpetab?

«Noodikirja- ja harmooniateadmisi. Teistega arvestama õpetab ka, ja suhtlema. Ning ajaplaneerimist õpetab – proovide jaoks peab ju kalendreid klapitama,» arutlevad seitsmenda klassi õpilased Ann Marii, Marie, Aet Marliise, Elis, Lauren ja Gennert läbisegi.

Neil noortel on igaühel kodus ka päris oma pill, mõnel isegi mitu erinevat. Sest igaüks neist mängib vähemalt kahte pilli. Muusikat õpitakse liskas tavakoolile ka muusikakoolis ja eraldi bänditundides.

Bändi koosseisu tehes lähtuvad noored aga sellest, milliste pillidega sünnib kõige ägedam kõlapilt. «Me vahetame nii pille kui ka solisti, sest nii saavad ju kõik kõike teha. Ja ühte kindlat muusikastiili meil ka pole – mängime kõik folkloorist metallini, sest eesmärk on ju põhi alla saada, et edasi õppides oleks erialavalik laiem,» kirjeldavad noored.

Pillikeelipidi tulevikku

«Õppisin varem väikses maakoolis ja nägin, mis juhtus, kui riik meile pillitoetuse andis. Kooli tekkis korraga kolm bändi ja suur elevus,» kirjeldab mõni aeg tagasi Tõstamaalt linna tulnud Elevi.

Ka Frederik ja Villem on koolile ning riigile uute pillide eest tänulikud. «Meie koolist on alati kõneldud kui loomeindu soodustavast keskkonnast, uute pillide tulek on osa sellest. Nüüd on kohe pill käepärast võtta, kui koolis loomistuhin peale tuleb,» rõõmustab Frederik.

Lastemuusikakooli juba lõpetanud Villem usub, et bänditegemine ja muusikaline alusharidus on mõlemad inimeseks kasvamisel väga olulised. «Muusika on toonud mu ellu palju uut, ka tutvusi. Meil kõigil on ju tähtis leida see oma grupp inimesi, kellega koos on lõbus ja hea aega veeta,” arutleb nooruk ja lõpetab: «Tähtis on kooli lõpuks jalad nii alla saada, et pärast gümnaasiumi tead, kuhu suunas elus edasi liikuda.»

​Pilliprojekti tähtsamad märksõnad:

  • Dirigent Tõnu Kaljuste mõttest sündinud algatus. «Pill on sümbol – laps mõistab pilli õppides, et tööta ei saa midagi. Hea kõlaga pill on põhjus muusikat armastama õppida.»
  • Riik toetab projekti 1,3 miljoni euroga, mis on jagatud nelja aasta peale;
  • Toetada saad sinagi: Hooandja veebilehel või ostes Piletilevi/Piletimaailma toetuspileteid;
  • Pillitaotluse võib teha iga asutus, kus lapsed ja noored muusikaga tegeleda saavad – lasteaedadest muusikakoolideni;
  • Kalleim seni ostetud pill on tiibklaver (10 000.-), odavaim väike trumm (15-).
Tagasi üles