Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
EV100

Eesti Vabariik 100

Teeme Eestile kingitusi!

Postimees
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peremees Tammiku Tammiku talu tammiku paarsada tamme

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rein Tammik alustas oma kodutalus tammiku istutamisega juba siis, kui Eesti juubelitammikutest veel ei teatudki. | FOTO: Meelis Meilbaum

Lepna lähedal Eeskülas elav Rein Tammik on enda Tammiku talu maadele istutanud ligi paarisajast tammest koosneva tammiku, mis annab väge nii talle kui ka külalistele. «See idee tuli eimillestki, siis polnud mul Eesti 100 aasta juubeli sajast tammest veel aimugi,» ütleb peremees. Rein Tammik elab koos kaasaga talus, kus on järjepidevust juba 1868. aastast ning lõppu ei paista tulevat, sest ka perepoeg ehitab sinnasamasse maja.

Esimese istiku oma tammiku tarvis kaevas Rein välja Mädapealt ning pani kunagisel esiisade karjamaal mulda 1990. aasta mais juhtumisi täpselt sel päeval, kui intrid ründasid Toompea lossi. Talus peetud sarvilised tegid esimeste tammede kallal küll pisut hävitustööd, kuid idee oli leidnud viljaka pinnase ning rongi enam tagasi pöörata ei saanud. “Mõtlesin, et teeks midagi jäädavat, see lepavõsa ei olnud mitte midagi,» räägib Rein oma tammiku sünnist. Seal on ka punaseid ja püramiidtammesid ning mõne on istutanud eri aegadel sugulased ja tuttavad, mõne aga õige kauged külalised.

Kui Reinu tütar tegeles Rakveres toimunud sumo maailmameistrivõistluste ajal külaliste kultuuriprogrammiga, siis jõudsid Uus-Meremaalt saabunud sportlased ka Tammikute tammikusse. «Siis uusmeremaalased istutasid ka puu, samas nägid, kuidas siin vilja koristatakse, ja käisid valgete tennistega pardiaias, mis polnud just tark tegu,» kõneleb Rein Tammik, muie suul.

«Tehnikumikaaslastega istutasime. Ja Rootsist väike sugulane, istutas. Ja Silvi 50. sünnipäeval panime. Ja …» loetleb peremees. Silvi on tema kaasa, keda kisub siiski rohkem lillepeenarde ja viljapuuaia poole.

Mõtlesin, et teeks midagi jäädavat, see lepavõsa ei olnud mitte midagi.

«Kui lapselaps tuleb, siis esimese asjana jookseb sinna tamme juurde, kus ta ronib okstele ja istub tundide viisi,» lausub Silvi.

Praegu alles hakkas toomingas õitsema ja tammed pole veel lehes, kuid juba on seal tammeridade vahel tunda mõnusat energiat. Tänavu on kevad hiljaks jäänud, see on siililegi selge. «Siia on mõnus tulla, vaadata oma kätetööd, kuidas iga aastaga puud sirguvad. See ongi selline hea rahulik paik. Ja tegelikult on nad kõik omaette erinevad,» kiidab Rein Tammik oma lemmikuid. Kalkunid taamal kiidavad takka.

Tagasi üles