Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
EV100

Eesti Vabariik 100

Teeme Eestile kingitusi!

Postimees

Elamustuuri looja: vaimustun nähes, kui loominguline on Eesti laps

«Laste Vabariik»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

​EV100 lasteprogrammi kuuluval suurejoonelisel elamustuuril on olnud edukas suvi. Ent peagi on aeg lasteaeda või kooli minna ja nii sulgeb «Laste Vabariik» oma väravad 8. septembril. Millal need väravad uuesti avanevad, selgub peagi. Ent juba praegu on selge, et elamustuur läks lastele korda. Ning et «Laste Vabariigis» on kõige tähtsam mäng. Kuidas aga mäng põnevaks teha ning kuidas «Laste Vabariigi» mänguala-labürint sündis?

Mängus peab olema parasjagu põnevust, nuputamist, käteosavust ja eriti palju lusti! Laste Vabariigi labürint-mänguala just selline ongi, nii et pole imestada, et see lastele (ja mitte ainult!) nii väga meeldib. Mängualal on 11 torni ja 14 telgikujulist müüritükki, mis teineteise kõrvale pannes moodustavadki labürindi, kus mõnus seigelda ja mängida nii väikestel kui suurtel.

Portaalis «Mina ka» ilmunud intervjuus rääkisid «Laste Vabariigi» projektijuht Sireli Uusmaa, maalikunstnik Tiia Mets ning mängude lahenduse autorid, teatrikunstnik Mae Kivilo ja sisearhitekt Kaarel Kuusk.

Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kuidas jõudsite äratundmiseni, et mängualaks sobib kõige paremini labürint?

MAE: «Mängualaga tööle asudes oli meil juba selge «Laste Vabariigi» kujunduse kontseptsioon: vaba, uurivalt seikluslik ja anarhismi kalduv – just nii nagu laps­, sellest lähtusime ka mänguala loomisel. Kogu mänguala pidi olema võimalikult kiiresti kokku-lahti pakitav ja kergelt transporditav, samal ajal tugev ning turvaline. Teiseks pidime arvestama laste tohutu jõuga liigutatavate elementide käsitlemisel. Seadsime endile ülesandeks leida tegevust nii kärsitutele kui ka rahulikku süvenemist eelistavatele lastele, samuti soovisime pakkuda ruumiüllatust ja ootamatusi. Neile tingimustele vastas kõige paremini labürint.»

KAAREL: «Meie töömeetodiks olid jaburad naljad, ebatavaliste olukordade, materjalide, kombinatsioonide välja mõtlemine ja julge fantaasiarännak kõige ootamatumatel radadel. Tavaliselt kuulus sinna juurde ka ideede visandamine, tihtipeale kõikide mõtete kihiti üksteise peale joonistamine. Ideefaasist edasi liikudes jagunesid ülesanded nii, et Mae tegeles graafilise disainiga ning pidas partneritega läbirääkimisi, mina mõtlesin välja mängude tehnilised lahendused ning tegin tööjoonised.»

MAE: «Terve kevade veetsime töökojas müüritükkidele mänge ehitades. Põhiliselt ehitas Kaarel, mina olin  ehitusassistendi rollis. Nüüd lapsi mängimas nähes saame aru, et meie unistus ehitada labürint, kuhu lapsed ja vanemadki heal meelel end tundideks mängima, lugema ja avastama unustavad – sai teoks.»

Silberauto eritööna kingituseks valminud auto, mille kastist saab lava ja kuhu mahuvad kõik elamustuuri olulisemad vahendid ja rekvisiidid. / Foto: Piret Kooli/ EV100 portaal

Mänguala tornide sees rullub lahti värviline muinasjutumaailm. Mis lugusid need seinad jutustavad?

TIIA: «Kui «Laste Vabariigi» teematornide sisu ideid arutasime, tundus tore mõte kasutada vineeridele otse maalitud pilte. Nii saab erinevate trükitehnikate kõrval näidata käsitsi kujundatud pindade võimalusi, inspireerida lapsi ka ise proovima erinevaid võtteid kasutama. Pinnad on maalitud ehitusvärvidega ja lakitud välitingimustesse sobivate lakkidega. Erineva läikega lakid aitavad pindu omakorda elavdada. Nende maalide sisse on paigutatud ka arvutitrükilahendusega tekste, selleks kasutasin omamoodi autoritehnikat. Selline lahendus annab võimaluse vajadusel kogemata mõne kriimu saanud pindu parandada, neid üle maalida.

Teematornide maalide sisse on lisatud kõiki torne hõlmava otsimismängu numbrid. Iga numbri juurest leiab mängija vastuse ristsõna lahendamiseks. Lisaks on maalidel erinevad kangast klapid jne, mille alt infot ja huvitavaid fakte avastada ehk leidsime, et lastele sobib hästi käed-külge lähenemine. Kõik kasutatud materjalid on ilmastikukindlad.

Otsides ideid torniseinade kujundamiseks leidsin meie toredad rahvuslikud kudumismustrid. Neil on ka nimed vastavalt sellele, millest mustri loomisel lähtutud ja on teada mis maakonnast need pärit on. Õnnestus leida teema poolest sobivad mustrid kõikjalt üle Eesti, iga torni pildilist osa täiendama. Nende mustrite must-valge graafiline lahendus sobib hästi ka torni väliskülje mustvalgete laste siluettide kujutistega.»

Iga torn ja müüritükk on seotud kindla teema või asutusega. Kuidas leidsite partnerid ja kuidas sujus see suurejooneline koostööprojekt?

SIRELI: «Ideeliselt oli «Laste Vabariik» minu liitumise ajaks juba terviklik, kuid tarvis oli hakata kaasama partnereid-muuseumeid, teatreid, teaduskeskuseid ja teisi asutusi mänguala valmimisse. Eesmärgiks oli leida asutusi, kes juba pakkusid lastele põnevaid tegevusi ja väljundeid ning nendega koos luua fantaasia- ja tegevusteküllane mänguala, mis atraktiivsel ja mängulisel kujul pakuks rõõmu kõikidele Eesti lastele.

Partnerite valik lähtus mõneti mänguala tornide teemadest. Tahtsime kaasata asutusi, kes avaksid lastele Eestimaad just neile omaselt ja täiendaksid laste arusaama ja teadmisi Eestist veelgi. Mängulisi teemasid sai kokku 11. Need on mäng, hääl ja heli, taevas, maa, meri, loodus, kõige-kõige, tarkus, tervist, kodu ja kunst-raamat-teater-film. Lähenemise teemadele väga loovalt ning miski pole päris see nagu esmapilgul kõlab.

Esmalt koostasime nimekirja võimalikest partneritest, kes on oma tegevustega silma jäänud ning hakkasime pidama läbirääkimisi. Iga partner sai endale ühe mänguala müüritüki seina, millele sisu luua. Esmalt mõtles iga asutus oma versiooni, milline oleks kujundus ja võimalikud tegevused. Kavandeid esitati meile väga erinevalt – kes joonistas, kes kirjutas, kes näitas kehaga. Mae vormis nendest ideedest terviklikud kavandid, pakkudes välja ideid ja võimalikke lahendusi. Tahtsime, et iga müüritükk oleks asutusele omane, mistõttu kasutasime ka nende endi visuaale, näiteks lastele väljamõeldud tegelasi nagu Hull Teadlane või Karu Lillekäpp.

Nüüdseks on pika töö tulemusel sündinud mänguala valmis ja elab täiesti oma elu. Iga kord uues Eesti paigas seda üles ehitades anname talle pisut erineva vormi. Eks seda tingi juba asukoht ja pinnas, kuhu seda ehitada. Vahel asfalt, vahel muru, keset linnaväljakut või mererannas – kõik variandid on võimalikud. See loob ideaalsed võimalused juba ka mitmendat korda külastades saada uusi ruumilisi kogemusi ja mängida uusi mänge.

Vahel juhtub ka seda, et asjad lähevad katki või vajavad vahetamist. Olgu see siis mänguhoos või näitab Eesti suvi oma mitmekülgset palet ja kostitab meid tormi või vihmavalanguga. Kuid ka see on osa mängust. Siis võtame kiiresti tööriistakasti ligi ja mängime parandamismänge.»

Foto: Piret Kooli / EV100 portaal

Kõige olulisem küsimus – kuidas lastele mänguala meeldib?

SIRELI: «Veedan igal «Laste Vabariigi» tuuripäeval rohkelt aega mängualal luurates ja jälgides, kuidas lapsed koos pere või sõpradega alal tegutsevad. Vaimustun iga kord, kui loominguline on Eesti laps. Muidugi on loojal peas arusaam, kuidas erinevad lahendused võiksid töötada, aga lapsel on sellest tihti oma nägemus. No näiteks, kui panna mängimiseks luup ja päike paistab, siis võid olla kindel, et mõni rüblik tahaks sellega oma nimetähte puitu põletada. Puidust klotside kokkulöömisel, millest tegelikult saab kokku panna autori ja tema raamatu, saab tekitada vägevaid helisid, millega lähedal olijate tähelepanu haarata. Südant soojendab ja kõrvu paitab aga eriti see, kui lapsevanem ise kaasa mängib ja lapsele tegevusi selgitab. Eriti vahva on veel see, kui ema või ise ka ise tunnelitesse poeb või trummi põristab.

On tore näha, et erinevaid lapsi kõnetavad erinevad asjad. See oligi ju eesmärk, pakkuda kõigile midagi.

On lapsi, kes veedaks terve päeva ERRi mikrofoniga möödujaid intervjueerides. Teine aga jääkski looma ERMile puidust tüüblitega uusi rahvusmustreid.

Samas on ju tore ka lihtsalt joosta mööda tunneleid ja mängida mänguala vahel kulli.»

Kuidas mänguala loojad ise tulemusega rahule jäid?

SIRELI: «Ma arvan, et me suutsime luua midagi väga erilist ja mis kõige toredam, lastele tehtu tõesti meeldib! Olen selle projekti jooksul kohtunud vaimustavate inimestega, kes kõik on sellest ideest sütitatud ja andnud või andmas siiani endast kõik, et iga detail selles ettevõtmises klapiks. Laste Vabariigi mänguala poleks saanud valmida 28 hakkaja asutuseta, kes kõik särasilmselt meie ideega kaasa tulid ja meid usaldasid! Sündis inspireeriv, uuenduslikke ideid ja lahendusi kandev mänguala. Valmis mänge, mida varem pole mängitud ja sõlmitud on uusi sõprusi!»

«Laste Vabariik» tänab kõiki, kes on labürint-mänguala sünnile kaasa aidanud! Kõik elamustuuri head sõbrad on üles loetletud siin. Tulemust saab ise näha ja kogeda 8. septembrini, mil «Laste Vabariik» teeb selle suve viimase peatuse Savernas.

Küsis Martha-Beryl Grauberg

Tagasi üles