Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
EV100

Eesti Vabariik 100

Teeme Eestile kingitusi!

Postimees

Eesti helistikud ja pakk kohupiima ehk igal pillil on hing

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eesti sajanda sünnipäeva puhul ellu kutsutud pilliprojekt ning EV100 muusikaprogrammi suurteos teevad aasta viimasel päeval üheskoos ajalugu. Kus, mis ja miks – käisime uurimas Räpinas toimunud muusikalaagris.

«Aplaus võib vahel ka olemata olla,» tunnistab Eesti Noorte Puhkpilliorkestri (ENPO) peadirigent Sirly Illak-Oluvere, ja ma olen talle tänulik. Sest kuulates, kui hingestatult 13–20-aastased muusikud Eesti sajandaks sünnipäevaks kirjutatud suurteost mängivad, ei suudagi ma helide vaikides lõpuks käsi tõsta. Aga nii tahaks, sest aplaus tähendab ju tänu. Ent just nüüd tunnen, et plaksutades lõhuksin midagi erilist.

«Minagi liigutun, eriti just selle «Kiigelaulu» puhul, nii et las see aplaus siinkohal jääda. Liiatigi on ju ka paus muusika,» naeratab dirigent. Ta on silmnähtavalt uhke oma noorte ja orkestri kunstilise taseme üle. Ta räägib mitmel korral häälestumisest, mõeldes nii mängijaid kui instrumente. Kuidas need pillid mängijateni on jõudnud? Mida noortele tähendab spetsiaalselt neile loodud suurteose ettekanne? Ja millises helistikus kõlaks Eesti kõige helgemalt?

Üle-eestilise noorte puhkpilliorkestri peadirigent Sirly Illak-Oluvere. Foto: Aron Urb / EV100

Räpinas, Rahu tänava esimeses majas on päästeamet ja õuel seisab tuletõrje- masin. Kiiret täna õnneks pole ja teise korruse saal on noori orkestrante täis. Kui see saalitäis pille rahasse lüüa, võiks hea mitu miljonit saada. Ent ühegi summa eest ei saa taolist tibutagi, nagu seda pakub Pärt Uusbergi suurteos «Eestimaa atmosfäärid». Teose esmaettekanne toimub 31. detsembril Nordea kontsertsaalis ning seob sümboolselt lastele ja noortele pühendatud aasta Eesti sajanda sünnipäeva aastaga.

Ent noored, teadagi, on otsekohesed.

Miks me mängime sellist asja?

Nii küsinud ühes proovis üks nooruk ja dirigendil ei jäänud muud üle kui veenda. «Ütlesin, et see on imeilus muusika, mis on loodud võimsa eesmärgi nimel. Kinnitasin oma sisetunde pealt, et tervik tuleb kokku äge ning et meil tuleb vaid pisut rohkem süveneda, üles leida need rosinad, ja mis peamine – õiged noodid näppu mängida,» meenutab 36-aastane Sirly. Ta teab, et alguses võib mõni lugu isegi dirigendile raske ja küsitav tunduda.

«Mulle meeldib väga Pärt Uusbergi mõtlik, isegi meditatiivne helikeel. Ent teadsin, et esimestes proovides saab olema keeruline, sest puhkpill tähendab ju lärmi, taldrikuid ja trummi,» kirjeldab Sirly. Esimeses proovis kogesid noored puhast pettumust, ent augusti lõpus Räpinas toimunud laager näitas, et lauldes läbi nelja aastaaja kulgev ning instrumentaalsete regilauludega tervikuks seotav tsükkel võtabki juba ilmet.

«Igal osal on selgelt oma nägu, ja kui me saame noodipikkused ja vahelduvad taktimõõdud kokku klappima, siis on 250 noore laulja ja muusiku esituses esmaettekandele tulev suurteos nii ajalooline kui ka Eesti sajandi vääriline,» viitab peadirigent mastaapsusele.

«Neid lugusid on vähe, mis sedasi hinge lähevad, ja Uusbergi tsükli «Kiigelaul» on üks neist,» kordab dirigent uuesti justkui refrääni.

«Eestimaa atmosfäärid»

  • Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud kontsertlavastus, mille kirjutas helilooja Pärt Uusberg.
  • Kooritsükkel neljale aastajale: a capella kõlavad koorilaulud on loodud Juhan Liivi (talv), Hendrik Visnapuu (kevad), Ernst Enno (suvi) ja Viivi Luige (sügis) tekstidele;
  • Tsükli osad seovad tervikuks puhkpillidele loodud instrumentaalsed regilaulud;
  • Laval on kokku viis üle-eestilist projektikoosseisu ehk 250 noort lauljat-mängijat, teiste hulgas 40-liikmeline puhkpilliorkester;
  • Teose esmaettekanne toimub 31. detsembril Nordea kontsertsaalis.

«Pärt käis meil orkestriproovides ka ja tõi proovisaali hoopis uue emotsiooni. See on ju suur väärtus – näha enda ees praegusaegset heliloojat. Selline usaldus julgustab tohutult,» tulevad nooredki nüüd oma mõtetega meie jutule juurde.

Igal lapsel oma pill

Just see dirigent Tõnu Kaljuste algatusel ellu kutsutud EV100 programmi raames lastele ja noortele tehtav ühiskingitus on toonud kolm hinnalist pilli ka üle-eestilisse puhkpilliorkestrisse.

Põltsamaa muusikakoolis varem altsaksofoni õppinud Andres Heiskonen (18) kuulis pilliprojektist oma erialaõpetajalt. «Kuna uuemaid ja häid pille meil koolis polnud, siis tuligi soetada, sest mängija ju oli. Õpetaja kirjutaski avalduse, nii sain õppimiseks tenorsaksofoni,» esitleb Andres uhkelt. «Selle kõla on hoopis teine ja pill häälestub hulka paremini – kooli vanade pillidega on kohe tuntav vahe sees.»

Kuna Andres mängib mitmes orkestris ja kokku kolme eritüüpi saksofoni – alt, tenor ja bariton –, siis päris isiklikku pilli tal veel polegi. Liiatigi ei tea ta täna veel, millise pilliga oma tuleviku siduda soovib. «Pilliprogramm on kahtlemata vajalik ja hea, sest annab noorele erinevate pillide mängimise kogemuse,» on noormees kindel.

Tallinnas asuv Nõmme Muusikakool on seni mainitud projekti kaudu saanud küll harfi, löökpillid ja isegi metsasarve, ent umbes 3000 eurot maksva eufooniumi ostis kool ise. «Uue pilli üle on mul muidugi hea meel. See isegi maitseb teisiti,» naerab Karl Abro (17).

Kuidas aga nii hinnalist asja hoida? Karl usub, et koolipilli eest tuleb alati rohkem hoolitseda, sest vastutus on suurem.

«Pilli õppimine tähendab tegelikult ka seda, et sa õpid pilliga ümber käima ja selle eest hoolitsema, mitte ainult mängima noote,» avaldab Tartus, Heino Elleri nimelises muusikakoolis õppiv Eliise Tani (18). Tema sai pilliprogrammi kaudu uhiuue metsasarve.

«Pakun, et see maksab 3700 eurot, ja kui me tahame adekvaatselt õppida, siis ei ole meil kooli kõrvalt aegagi tööl käia. Ka vanematele ei saa taoliste ostude puhul loota, nii ongi oluline, et riik seda märkab,» on Eliise ehmatavalt aus.

Vasakult: Karl Abro (eufoonium), Eliise Tani (metsasarv), Kert Kask (klarnet), Karmen Palusoo (flööt), Andres Heiskonen (tenorsaksofon). Foto: Aron Urb / EV100

Eliise teab ka, miks ei ole ametina pilli õpetav kool endale seni sobivaid instrumente saanud soetada.

«Elleri kool ostis viimati metsasarvesid väga ammu osaliselt ka seetõttu, et polnud lihtsalt õpilasi. Nüüd, kui mina sügisel keskastme esimesel kursusel alustasin, oli meid kokku neli õpilast. Nii tehti taotlus uutele pillidele,» räägib Eliise. Tema sõnul on vananenud instrumendi suurim probleem see, et pill ei häälestu enam. «Lühidalt öeldes on aga pilli nii raske õppida ja väga ebamugav mängida,» teab Eliise kogemusest. Nüüd on tal uhiuus metsasarv süles.

Pillimängurõõm

Korraga arutlevad kõik pillimängijad läbisegi umbes nii: «Iga pill on erinev, olgu liik milline tahes. Pillil on ju hing. Valmistajad on ka muutunud, näiteks vanasti oli Yamaha hea, nüüd on tipptootja Buffet. Lisaks veel pillimargid ja seerianumbrid, kõigil neil on ju nüansi- vahe ...»

Eliise pühib tekkinud arutelu taustal hellalt oma pillilt nähtamatu tolmukübeme ja tõdeb siis: «Igaüks neist tuleb meistril algusest lõpuni luua – instrumendid pole ju pakk kohupiima, mis on ühest suurest massist lihtsalt eraldi pakendatud.»

Mida aga musitseerimine ja muusika neile noortele tähendab?

«See on eluviis – üks tähtis tahk elust, millest ei taha kunagi loobuda,» võtab Kert Kask (18) kõigi nimel sõna. Teised noogutavad. Nojah, ENPO on ju projektiorkester – siia valitakse Eesti parimad, kõige erilisemad noored.

Kuid kas tänases Eestis on eriline pillimängija hea olla?

«Lihtne pole see kindlasti mitte, sest saavutatud taset tuleb hoida, et konkurentsis püsida,» tõdeb flöödimängija Karmen Palusoo (20).

«Minu erialal on see eriti keeruline, sest mängijaid on palju. Sagedasti unistab väike tüdruk just flöödist. Ent kogenud muusikud soovitavad valida selline pill, mille mängijaid on vähem, näiteks oboe, fagott või mõni vaskpill. Kui aga flööt tõesti su kutsumus on, siis mängi parem seda, teadmisega et hiljem saab mõnd teist pilli juurde õppida,“ arutleb ta.

«Sest lõppude lõpuks, sõprade ringis pole mu meelest küll suurt vahet, millist pilli sa mängid. Kui ikka oskad, siis mistahes pill tekitab wow-emotsiooni,» lisavad Karl ja Kert.

Milline laps võiks puhkpilli valida?

«Selline, kes tahab hästi palju suhelda ja teistega koos midagi teha,» kostab läbisegi.

«Puhkpill annab ansambli ja koosmängu võimaluse. Põltsamaa suvekoolid on üks toredamaid kohti,» toob Karmen näite.

«Ideaalne orkester sünnib nii, et esmalt ostetakse pillid, siis kutsutakse lapsed ja igaüks saab valida just meelepärase. Ning kui siis musitseerima asutakse, võib vabalt juhtuda nii, nagu meil kunagi Gustav Adolfi Gümnaasiumi orkester alustas: pool aastat hiljem seisime koos kooriga publiku ees Estonia kontsertsaali laval ning kõlas Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast,“ kirjeldab Sirly. Orkester, muide, tegutseb tänaseni.

Vinteri mainimine viib meie jutu hoopis lõppenud noortepeole, ka Eesti sünnipäevale. Märkan, et nende suust kõlavad teistest sagedamini kaks sõna – helgus ja rõõm. Siis tekib pikem paus, kuniks Karmen avalda oma mõtted:

«Kõik orkestris, peale dirigendi, on sündinud ja kasvanud vabas riigis. Meil on vaid raamatute mälu ning (vana)vanemate jutud. Tänu neile teame me seda aega ning elame vahel isegi sügavamalt läbi, kui vaja. Seepärast on mul alati soov hoida kodumaad ja meie riigi kestvust. Usun, et vaatamata olnule, oleme üks õnnelik rahvas.“

Millises helistikus kõlab Eesti kõige selgemalt?

«G duur – lihtne, aga väikese krutskiga,» pakub Kert. «Eestlase iseloomujooni ja seda, kuidas meil on kombeks asja teha, on pisut keeruline nootidesse seada, sest see pole selline puhas helistik. Pigem nii, et üles läheb ühtmoodi ja alla tuleb teistmoodi,» arutleb Eliise.

«Siis olgu see puhkpillidele nii hästi sobiv As-duur. Selline miksolüüdia variant,» pakub dirigent lõpuks välja kuldse kesktee. Kõlagem siis!

Need kaks pilli on noorte muusikuteni jõudnud just tänu EV100 ühiskingitusele «Igal lapsel oma pill».   Foto: Aron Urb / EV100

Igal lapsel oma pill

  • Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva auks käivitunud ühiskingitus Eesti lastele ja noortele. Sest nagu ütleb ühiskingituse mõtte algataja ja patroon, dirigent Tõnu Kaljuste: «Pill on sümbol – laps mõistab pilli õppides, et tööta ei saa midagi. Hea kõlaga pill on põhjus õppida armastama muusikat.»
  • Riik toetab muusikainstrumentide soetamist 1,3 miljoni euroga, mis on jagatud nelja aasta peale ehk 2015–2018 .
  • Toetada saad sinagi: Hooandja veebilehel või ostes Piletilevi/ Piletimaailma toetuspileteid. Pilliprojekti saab toetada ka helistades annetusnumbrile 900 5505, toetuskõne hind on 5 eurot.
  • Kalleim seni ostetud pill on tiibklaver (10 000.-), odavaim väike trumm (15-).
  • Pillitaotluse võib teha iga asutus, kus lapsed ja noored muusikaga tegeleda saavad – lasteaedadest muusikakoolideni, üldhariduskoolidest orkestriteni.
  • Ühiskingituse juhtmõte kõlab: «Ühegi Eesti lapse pilliõpe ei peaks jääma pillipuuduse taha pidama».
  • Pilliprojekti raames on seni lastele kingitud 1700 uut instrumenti.
  • Ühiskingituse eestvedajad on Eesti Muusikakoolide Liit, Eesti Puhkpilli- muusika Ühing, Eesti Pärimusmuusika Keskus, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Eesti Sümfooniaorkestrite Liit ja EV100 korraldustoimkond.

Intervjuu ilmus Eesti Kontserti ajakirja Aplaus sügisnumbris. Lingi kaudu pääsed lugema ka teisi kirjutis.

Tagasi üles