Kasterpalu: on hea, et oleme hakanud sajandist mõtlema kui ühe riigi ajast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Kasterpalu
Margus Kasterpalu Foto: Erakogu

Mis on see iseseisvus ja kas sellisest ülipikast juubeldamisest enneaegu küll ei saa? EV100 suursündmuste juht, lavastaja Margus Kasterpalu usub, et pohmell jääb tulemata.

Nüüd on see siis alanud – Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamine. Meid ootab ees kolm aastat täis tihedalt tikitud hetki, mille vältel ja taustal oma maaga side sõlmida ning leida üles kogukond ja juured, kellega koos edasi tulevikku vaadata.

Mastaapsete ürituste korraldajana on mehel mainet ja kogemusi, ning teadmine, et suursündmustega kipub alati üks ja sama jama olema: «Neid ei saa kunagi ette proovida või läbi mängida nagu teatrilavastust. Ongi ainus mäng ja kohe koos publikuga.» Nii peabki kõik õnnestuma ühekorraga. Kasterpalu jaoks on aga sajandi suurürituse korraldamisel üks liigutav nüanss: «Sedavõrd ajas ja ruumis liikuva festivali komponeerimine on pakkumine, mille võib saada vaid kord elus.»

Mis teile kõige enam muret teeb?

Naljatledes võiks öelda, et elu ise. Sest just tänu pikale ajateljele ei tekita peavalu mitte need ette valmistatud ja läbimõeldud sündmused, vaid sündmustest sõltumatu areng. Näiteks  on see hästi tunda praegu haldusreformiga seoses. Kutsusime ju alustades ellu maakondlikud toimkonnad, mis tänaseks on praktiliselt lakanud tegutsemast. Suurem osa neist inimestest ei tea, mis neist saab – vabariigi sajandal sünnipäeval tuleb neil alustada uut elu. Ka valdade piiridega on suuri segadusi on ning omal moel on segi löödud see MEIE mõiste. Ja mis seal salata – eks ma Saueaugu talu õuelgi olen mõelnud, et kui olen nüüd uuenenud olukorras Noarootsi ja Nõva meestega ühes vallas, siis mismoodi ma korraga siis uutega «meie» olen? Aga tuleb lihtsalt ümber mõelda. Sest see pole ei hea ega halb, vaid elu! Eks näis, mis kõik 2020. aasta küünlapäevaks saab ja juhtub või milliseid korrektiive tuleb. Kuid mis neistki suuremat muretseda.

Kui nii pikalt pidutseda, siis saabub ühel hetkel ka karskema peo puhul pohmell. Olete te osanud trallimise mürgistust juba ette vältida?

Selles mõttes ongi sõna «pidu» juubelisündmuste raamistikus veidi eksitav sõna.

Hea näide peo-sõnast on näiteks see, et kui meil oli algsel plaanis panna ühe programmi nimeks «EV100 pidu igas külas». Kuid siis tegimegi pealkirja ümber, et sõna PIDU ei revalveeruks, sest juubeliperiood ei ole lakkamatu labrakas. Ja üleüldse – need kaks ja pool aastat ei koosnegi ju ainult pidutsemistest. Tegelikult loodan, et meil kõigil õnnestubki need juubelisündmused teha hoopis teistsuguses meeleolus.

Üllekülluse vastu aitab aga taktika: näiteks toimida nii nagu paksu raamatu puhul – me jagame ta peatükkideks.

Oletegi lavastajana jaganud selle aja, aprillist 2017 kuni veebruarini 2020 viide ossa. Kõlab nagu «Tõde ja õigus». Mis see tegelikult on?

Tegelikult on see Eesti riigi sünni loo jutustus. Lahti laotatuna kõigile nendele kuudele. Võtkem seda aega kui raamatut, mil pöörame lehekülge – tegelased ja lugu on sama, aga iga peatükk on erineva rõhuasetusega.

Esimene peatükk ehk «Meie maa» on tänaseks alanud, sellistest piirides Eesti tekkis esimest korda täpselt 100 aastat tagasi. Viies peatükk lõpeb Tartu rahulepingu aastapäevaga, sest siis sai Eestist rahvusvahelise õiguse subjekt. Nende vahele mahuvad vabadussõda ja vabadusest rääkimise peatükk, ning rahva ja riigi peatükid.

See lugu on kui rahvalaul – me loome seda ise ja räägime nüüd kaasa. Olgugi et lugu on saja aasta tagune, jutustame me seda ju praegu ning meil kõigil on võimalus anda siia oma värvingud juurde.

Ajajoon
Ajajoon Foto: ev100.ee

EV100 tähistamise kolmeaastane periood on jagatud viide mõttelisse ossa: meie maa, meie riik, meie rahvas, meie vabadus ja meie tulevik.

Selles loos on palju erinevaid lugusid, mis on täis sõlmitusi ja kohtu, kus lugu võinuks hoopis teise pöörde võtta. Kui palju rolle, tähendusi ja ajahetki, millest sõltus me riik ja saatus. Kui palju pisikesi seiku, mis on aidanud meil jõuda siia, kus me täna oleme…

Kus siis täpselt?

Soomeugri rahvaste näitel oleme me soomlaste ja ungarlaste kõrval ainsad, kes oma riigiga uhkustada saavad. Meil see võimalus tekkis… seda maksab mõelda ja hinnata.

Millisest hetkest Eesti iseseisvus teie teadvuses on olnud?

Minu sünniaastaga võis vabalt minna veel nii, et kui sa olid näiteks talupoiss ja intellektuaalseid tuttavaid pereringis või suguvõsas ei olnud, siis sa kuulsid nõukogude-eelsest ajast alles keskkooli lõpuklassis või ülikoolis, sest ema-isa ei julgenud lihtsalt rääkida. Minuga juhtus midagi sinnapoole.

Ent seda selgemini tajun, et Eesti riigi sünniloo jutustamise juures tulebki silmas pidada seda, et praegu siin elavatel inimestel ühel ajal on vähemalt kolmesugune hariduslik taust eesti loo teemadel. Ilmselt on neid meile räägitud-õpetatud lugusid veelgi rohkem.

Puhas nõukogude lugu, salatud Eesti vabariigi lugu, välis-eesti lugu, sisserännanute lugu, ja uuel ajal sündinu lugu.

Kui tegime üheskoos suursündmust EV90, võtsime tegijatega lipukirjaks «Ühiselt ehitatud Eesti». Seadsime eesmärgiks, et kui see sündmus läbi saab, toimuks ehk ühiskonna teadvuses selline oluline nihe, mis 50-aastase katkestuse välja arvab.

Täna julgen öelda, et mingis osas see nihe tõesti toimus. Me ei räägi enam teemal esimene vabariik ja teine vabariik, vaid räägime Eesti riigist, kes saab saja-aastaseks.

Oleme hakanud sajandist mõtlema kui ühe riigi ajast ja see on ju hea.

Kuidas võiks siis kõlada EV100 eesmärk?

Ehk õnnestub ühtlustada neid erinevaid Eesti lugusid, millest just rääkisin.

Ehk aitab kaasa see, et me läbime ühe praegu kirjutatud aja loo üheskoos – vaadates ja kuulates oma lugu iseseisva riigi väärikate kodanikena, siin ja praegu. Võib-olla aitab see vähendada riigist võõrandumise tunnet. Maal ringi käies on ju selgelt tajutav, et riik ei ole inimeste jaoks enam MEIE, vaid pigem NEMAD ehk keegi teised. Nagu me nõukogude ajal suhtusime… Kuskil iseseisvumise taastamise juures oli korraks hetk, mil riik oligi päriselt meie – meie olime riik ja riik oli meie. Nüüd on see vahe pisut kärisenud. Kui me aga pisutki suudame seda vahet kokku sulatada, siis oleme oma juubelieesmärgi saavutanud.

Milline juubelisündmustest on teie jaoks oodatud?

Ootan põnevusega lugu tervikuna. Nagu Tammsaaret lugedes: te võite lugeda vaid ühe köite või lemmikkohti romaanist. Kuid parima taju sellest, milline on see maa ja riik, saab ikkagi vaid siis, kui kõik viis köidet läbi loed.

EV100 – MIDA, KUIDAS, KELLELE?

  • Eesti riik saab 2018. aastal saja-aastaseks, mida tähistame 2017. aasta aprillist 2020. aasta veebruarini;
  • EV100 on valdkondadevaheline sündmus, mille loovad eeskätt inimesed ise;
  • Eesti riigi sünnipäev on meie kõigi pidu ja selle puhul on meil võimalik saada ja teha kingitusi;
  • EV 100. sünnipäeva sündmuste kalender on avatud uute sündmuste lisamiseks kõigile;
  • EV100 fookuses on lapsed ja noored.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles