Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
EV100

Eesti Vabariik 100

Teeme Eestile kingitusi!

Postimees

Reportaaž eelviimasest päevast: oh, ma tahaks ka sellist mantlit

EV100 mängufilm «Seltsimees laps»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eelviimane võttepäev raekoja platsil | FOTO: ev100.ee

Neljapäeval võis Tallinnas raekoja platsil näha sadu hoopis teistmoodi rõivastatud inimesi. Keset platsi seisis uhke punane buss ning aeg-ajalt seisid kõik inimesed kui käsu peale paigal. Kuni siis jälle liikuda lubati. See oli EV100 programmi raames valmiva mängufilmi «Seltsimees laps» eelviimane võttepäev.

… ja siis istus väike Leelo juuksuriäri trepile ja limpsis kuulekalt saadud  jäätist. Ta silmad olid päris pärani, justkui suutnuks nii rohkem haarata saginat, mida ta varem kogenud ei olnudki – kui teistmoodi olid linnas inimesed ja majad. Ja millised uhked autod….

«Seltsimees laps» alustab eelviimast võttepäeva puhta pimedas. Linnavalitsus on andnud loa filmida raekoja platsil vaid päevaks, ja nii tuleb kulisse ja siniseid kardinaid  püsti seadma hakata umbes sel ajal kui tavalises maaperes lehmal lüpsiaeg on. Suurem osa filmi meeskonnast tuleb mõni tund hiljem. Kell 7.30 ootab neid soe hommikupuder ja toekas võileib. Hommikusöögile jõuavad ka kõik need, kellega stseen üles võtta tuleb – näitlejad ja statistid. Tööle asuvad grimeerijad ja riietajad.

Kuus tundi hiljem käib grimeerija Tiina Leesik iga filmimise pausi ajal platsil ja vaatab teraselt näitlejate ja statistide nägusid.

Leesiku sõnul nõuavad iseäranis hoolt ja jälgimist naiste huulevärv ja kulmukaar. Seda ta siis filmimise pausi ajal kohendamas käibki.

FOTO: EV100 portaal

Režissöörina tuntud Martti Helde on seekord võtteplatsil hoopis assisteeriva statistina. Need 20 minutit, mil temaga koos platsil toimuvat jälgime, on tal üks reaalne ülesanne – saata kaks lapsnäitlejat just õigel hetkel üle platsi – üks tüdrukuke astub tarmukalt vasakule ja teine piiga jookseb kompsuke käes hoopis paremale poole.

Et filmi tegevus toimub 1950ndate alguses, on võttemeeskonnal tublisti tööd olnud. Ka siin platsil. Ikka selleks, et Tallinn ajas pea 70 aastat tagasi viia.

Ajastu hõngu ja olustiku tabamiseks aitas Helde filmi tegemise algfaasis ka režissöörile sobivat pildimaterjali leida – arhiivist valis Helde muuhulgas välja just selle raekoja ja platsi toonased ilmed.

«Et kinolinal kõik sama ehe ja tõetruu tunduks, tulegi need sinised kardinad üles tõmmata – tänu neile õnnestub järgmise sajandi linnapilt täielikult kustutada,» seletab Helde filmiime sünnilugu.

Argisema meeleolu toob võtteplatsile aga jaapani turist, kes meeskonna autoparklas pirukatest lookas laua ette hetkeks seisatub. Ta vaatab ringi, võtab papptopsi ning siristab näitlejatele mõeldud kohvitermosest sobiva sortsu auravat kohvi. Keegi ei keela ka, eestlane oskab olla viisakas.

FOTO: EV100 portaal

Teised uudishimulikud turistid vaatava niisama, enamasti võtteplatsi poole. Paljud teevad pilti. Stiilsetest filmikostüümidest tunneb nii mõnigi midagi ära.

«Oo jaa, see oli minu noorusaeg. Ja see näitleja seal näeb välja nagu minu vanaisa,» viipab Norrast saabunud pensionäriproua üle platsi patseeriva  jahimehe moodi mehe poole.

Kaks tundi pärast kaamerate käivitumist on suurem osa ühest olulisest stseenist purgis. Siis sunnib elu ise pisut pikemalt pausi pidama. Raekoja kell lööb kohe kaksteist ning raekojas hakatakse uusi linnakodanikke õnnitlema. Asjaosaliste autod sõidavad tasahilju üle platsi.

Seda enam on aega märgata stiliseeritud kostüüme – millised värvid ja lahendused. «Oh, ma tahaks ka sellist mantlit ja neid kingi. Huvitav, kas nad neid pärast filmi maha ei müü?» õhkab kuskil taamal noor naishääl.

Ka inimesed neis kostüümides on justkui teistmoodi, erinevad tänapäevast. Vaatan lummatult casting'u korras välja valitud tegelasi – millised näojooned ja ilmed. Kas tõesti on 1950ndate olemus meis ka nii palju aastaid hiljem sedavõrd tugevalt alles, et kõik tõuseb justkui hüpnoosist uuesti pinnale?

Martti Helde arvab, et ehk siiski mitte. Pigem on  välja valitud eriliselt rafineeritud näod ja tõesed karakterid. «Tänane inimene on igapidi ümaram ja muutunud,» teab mitme mängufilmi tarvis eestlase näojooni vaadelnud režissöör. Ei jäägi üle muud, kui uskuda. Eks ole me poole sajandi vältel usinalt verdki seganud.

FOTO: EV100 portaal

1950ndate elu ja mõtteviisi kuvav mängufilm on tegijate sõnul tõsisest teemast hoolimata siiski ennekõike laste ja koguperefilm. «Selline on elu ju läbi lapse silmade nähtuna,» tuletab režissöör Moonika Siimets meelde.

Aeg muudkui kulub. Pärastlõunal märkan Facebookis filmi kodulehel tegijate tänupostitust: «Meie tänane võttepäev saab teoks tänu tublidele ekstratele (suisa 100!), vanaautodele ning Raekoja platsi äride ja linnakodanike mõistvale suhtumisele! #ajaloolinepäev #heailm

MILLEST FILM «Seltsimees laps» RÄÄGIB?

On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel. Kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema ja saadetakse Siberi vangilaagrisse. «Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,» on ema viimased sõnad, enne kui ta püssimeeste saatel ära viiakse. Leelo hinge sugeneb hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi, sest ta polnud piisavalt hea. Samal ajal kostavad raadiost helged propagandalaulud, õues marsivad õnnelikud pioneerid, kodu aga piirab NKVD uurija ning Leelo kuuleb pealt täiskasvanute hirme vangilaagritest ja küüditamistest. Selles kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ja aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab.

Väike Leelo ehk Helena Maria Reisner ja suur Leelo ehk kirjanik Leelo Tungal / Erakogu

Film põhineb Leelo Tungla autobiograafilistel raamatutel «Seltsimees laps» ja «Samet ja saepuru» ning režissööri Moonika Siimetsa sõnul on tegu tragikomöödiaga, kus üks silm naerab ja teine nutab.

Leelo rollis Helena Maria Reisner, tema isa Tambet Tuisk ja ema Eva Koldits.

1,5 miljoni euro suuruse eelarvega filmi produtsent on Riina Sildos, operaator Rein Kotov ja kunstnik Jaagup Roomet.

Film, mille projekt valiti esimesena Eestist prestiižikale Berliini festivali kaastootmisturule ja mille märkis seal ära ka Euroopa filmi toetusfondi Eurimages žürii, jõuab ekraanidele 2018. aasta märtsis.

Tagasi üles