«Tõe ja õiguse» filmimine on raske nagu eestlase elu

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kõlab ingliskeelne lause «Five-five-four, take three» ja režissööri esimene assistent teeb klapiga «klõps». Võrumaal Mõniste vallas käib «Tõe ja õiguse» 24. võttepäev. Inglise keeles räägib Joe selle pärast, et on pärit Šotimaalt, aga Eesti pruut meelitas mehe siia ja nüüd on ta üks ligi 60 inimesest, kes iga päev võtteplatsil rakkes.

Mäe talu pere lõikab oma esimest rukist. Talgutele on kogunenud ümberkaudsete talude inimesed, Ämmasoo ja Hundipalu rahvas. Kaamerale kõige lähemal õsub rukist Marika Vaarik saunatädi rollis. «Vaata, sa oled kõige esimene, võta siis nii, et võetud oleks,» juhendab režissöör Tanel Toom Vaarikut. «Tagumik jääb rahva poole ja siit muudkui lähed.» Vaariku kõrval töötab sirbiga Ämasoo perenaine Luule Komissarov.

Rukist lõigatakse nii, et kõigepealt võetakse paras peotäis ning rapsatakse see siis sirbiga juure pealt maha. Sellest keerutatakse nöör ning järgmised viljapihutäied pannakse esimesele risti peale. Seejärel saab selle vihuks siduda. Mitu duublit läheb sellele, et üles võtta, kuidas Vargamäe Andres (Priit Loog) oma esimese rukki vihku hakki seab. «Võtke ikka nii, et juurikaid näha ei jää, muidu kogu maailma spetsid näevad filmis kohe ära ja hakkavad õiendama,» juhendatakse näitlejaid. On hämmastav, kuidas näitlejad, kes elus esimest korda sirpi käes hoiavad (aga sirbid on ehtsad, ilmselt vanemadki kui Luule Komissarov, kes 11. augustil 75. sünnipäeva tähistas), üritavad tabada eluaeg seda tööd teinud taluinimese liigutuste ökonoomsust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles