Väikesel platsil on skulptuurigrupp, mis meenutab Eurovisioonil hukkunute mälestussammast. Eksootilise nimega kohviku Mirage ees istuvad kaks saksa vanaprouat, kes võiksid mäletada Brežnevi ja Honeckeri ajaloolist suudlust, suitsetavad hirmkirbeid sigarillosid, joovad kanget espressot ja kiruvad sama kanges saksa keeles midagi, millest ma aru ei saa. Edvard von Lõnguse maalitud saja-aastased eestlased kohvikuseina kahhelkividel ei saa ka aru.
Galerii ja video: Eesti riiklik grafiti Euroopa tänavakunstipealinnas (4)
15. september 2017, 23:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üritan tänavabaarist laenatud tooli, odava Hiina telefonistatiivi ja fotoaparaadi kaasabil teha videot, kus telefonirakenduses veikleks Lõnguse tegelane ja kaameravideos oleks selle taustal näha reaalne maailm. Umbes kümneaastane türgi poisike jälgib huviga mu kohmerdamist ja küsib midagi tõsisel ja asjalikul toonil. Mina ei oska eriti saksa keelt. Tema ei oska inglise keelt. Pärast mõningat mõttevahetust jõuab ta otsusele, mida minuga pihta hakata: «One euro?» Annan.
/nginx/o/2017/09/15/7104243t1h0ce2.jpg)
Võrreldes näiteks kuulsa tänavakunstikvartaliga New Yorgi Willamsburgi linnajaos on Ida-Berliini linnaosad Kreuzberg ja Neukölln tööde arvu ning tehnilise ja kunstilise taseme poolest mõõtmatult mitmekesisemad. Tõesti, tundub, et siin ei saa ka leht puu otsast alla pudeneda, ilma et keegi sellele lennult midagi peale ei joonistaks või oma tagʼi jätaks. Konkurents vabadele pindadele, kuulugu need siis kellelegi või mitte, on tohutu.
Võrdselt kunstiga nõuavad tähelepanu fotošopitud portreed. Saksamaal on käimas Bundestagi valimised. Nendes linnaosades tutvustavad oma ideid peamiselt sotsid ja kommunistid, sekka rohelised. Anarhistid end plakatitega ei vaeva, nemad kirjutavad otse seinale.
Selleks et Lõngus saaks Berliini oma teostega vääristada, alustas eeltööd Eesti kultuuriatašee Berliinis Merit Kopli. Ta võttis ühendust kunstikeskusega Street Art Berlin, mille juhataja Diana Marossek tutvustas Berliini tänavakunstimaailma kirjutamata reegleid. Selgus, et linnas tegutseb mitu omavahel tihedalt konkureerivat kunstnike rühmitust ehk crew’d, samuti jagunevad kunstnikud taseme järgi mitmesse liigasse. Nii et kui linna ilmub tundmatu tüüp ja kuskil oma aerosoolvärvid käiku laseb, siis on üsna kindel, et esimesel õhtul joonistatakse tema tööle suguorganid külge ning järgmisel päeval on see juba üle värvitud.
Tööd on kohalike gurude kaitse all
/nginx/o/2017/09/15/7104237t1h9854.jpg)
Marosseki läbirääkimised linna tänavakunstiautoriteetidega viisid selleni, et Lõngusele eraldati mitu prominentset seina eri linnaosades. «Need kunstnikud nägid Lõnguse töid, hindasid nende kunstilise ja tehnilise taseme ülikõrgeks ja pidasid auasjaks, et nende linna niisugused tööd ehivad,» ütles Marossek. Lõnguse projekti korraldusliku poolega tegelev Kadri Uus kunstimüügivahendus- ja korraldusfirmast NOAR kinnitab, et tööd peaksid seintel püsima umbes aasta. See on kiiresti muutuvas tänavakunstimaailmas väga pikk aeg. Garantii annavad kohalikud grafitigurud. Kui keegi peaks aga siiski Lõnguse kunsti üle sodima, siis tabab teda Marosseki sõnul kohaliku tänavakunstiseltskonna põlgus.
Läinud nädala neljapäeval sattus Lõngus spontaanselt kunstifestivalile Teufelbergis Lääne-Berliinis. Seal asus külma sõja ajal CIA pealtkuulamisjaam, kus idabloki järele nuhiti. Tänapäeval on hüljatud ehitis, mis hiiglaslike kerakujuliste antennikatete tõttu mõneti fallose monumenti meenutab, tänavakunstnike seas eriti armastatud. Jättis sinna oma jälje ka Lõngus. «Tead, ma arvan, et ta tuleb Berliini elama. Vähemalt mõneks ajaks,» teatas korraga Marossek. «See mees armastab seda linna, silmist oli näha,» kinnitas ka Kopli. Nojah, ega Lõngusest muud polegi näha kui silmi. Ja kes siis Berliini ei armastaks.
Berliinis leidub aga inimesi, kes lausa igatsevad oma seinale mõnd ägedat kunstiteost. Üks neist on Kreutzbergis Wiener Str 22 asuva spordibaari Bar 11 omanik David. Tema on Lõnguse töödest vaimustuses ning nüüd ehib baari välisseina Kivikuningas Lembit. Küsisin Davidi kundede, tavaliste Kreuzbergi kosmopoliitide käest, kes oma õhtust õlut võtavad, mida nad Kivikuningast arvavad.
Digilahendus vaimustab vaatajaid
«Täitsa tore, OK,» vastatakse. Tänavakunstist kubisevas linnajaos ongi raske teistsugust vastust saada, pealegi on Berliin kangesti sõbralik linn juba loomu poolest. Aga emotsioonid vallanduvad alles siis, kui võtan oma telefoni ja näitan (R)estart Reality telefonirakendustest, kuidas joonistus korraga ellu ärkab. «Vau! Cool!» hüüavad berliinlased siira vaimustusega ja korraga on nad valmis kuulama, mis tüüp see Lõngus on ja mis asju ta Berliinis ajab. Sealjuures püüdes ajakirjanikule õlut välja teha. Paar neist tõmbab ka kohe oma telefoni rakenduse (ainult Mike on kurb, sest tema kasutab Windows Phone’i, aga (R)estart Reality on saadaval vaid Androidi ja iPhone’i platvormidele). Sama kordub kõigi Lõnguse tööde juures, kui neile möödujate tähelepanu juhin.
Liitreaalsuse (AR ehk augmented reality) rakendus ongi Lõnguse tööde kõige tugevam ja nõrgem külg. Kunstiekspert Stéphane Bauer ütles, et ta ei ole sel viisil liitreaalsuse kasutamist tänavakunstis varem kohanud. Tõesti, telefoniekraanil ellu ärkavad figuurid annavad tegelastele täiesti uue mõõtme. Aga selle nautimiseks pead sa ära tabama, et telefoni tuleb rakendus tõmmata. Tööd on küll varustatud vastava kirjaga, kuid see ei ole eriti motiveeriv. Võib-olla oleks pidanud kasutama vana head ruutkoodi?
Rakenduse loonud Motive Digital Studio andmetel on seni rakendust alla laaditud 1634 korda ning kasutatud 2250 korda. Kõige rohkem kasutajaid on Eestist (45,5 protsenti). Rakenduse keskmine kasutamisaeg üle platvormide on peaaegu viis minutit, mis on hea tulemus. Huvitav on see, et iOSi kasutajaid on peaaegu kaks korda rohkem kui Androidi kasutajaid – vastavalt 1039 ja 595 allalaadimist. Kõige populaarsem tegelane on Kivikuningas Lembit.
Stéphane Bauer, Kreuzbergi kunstikeskuse Kunstraum Bethanien juhataja on sünnilt prantslane, elanud ja töötanud USAs, kuid nüüd kolinud Euroopa tänavakunstipealinna Berliini. Tema kabineti seinal ripub omaaegse ultravasakpoolse terroristi Ulrike Meinhofi portree. Mitte ideoloogiliste veendumuste tõttu, seegi on seotud tänavakunstiga.
Kuidas kommunistide müüri võõbati
/nginx/o/2017/09/15/7104297t1h6051.jpg)
Aastaid tänavakunsti uurinud Bauer loetleb mõned põhjused, miks just Berliinist on kujunenud tänavakunsti tõotatud maa. Esimene neist on mõneti üllatav: Berliini müür. Kui kommunistid 1961. aastal avastasid, et töörahva paradiis Saksa Demokraatlik Vabariik jookseb töörahvast tühjaks, ehitasid nad Ida- ja Lääne-Berliini vahele kuulsa müüri. Ida poolt takistasid ligipääsu müürile okastraat, miinid ja verekoerad, aga lääne pool oli vaba. Nii hakkasidki tänavakunstnikud sellele tohutule lõuendile oma teoseid maalima.
Paradoksaalne olukord: müür kuulus ju kommunistidele, aga nad ei saanud käia Lääne-Berliinis nende omandile kantud kirju ja joonistusi üle värvimas või maha pesemas. Ja lääne pool polnud kellelgi asja sellega, mis toimub hooletu omaniku kinnisvaraga.
Lisaks müürile elas Berliin (nagu paljud teisedki sõjas osalenud riigid) üle massiivsed pommilained ja majade rividesse jäid augud nagu vaese eestlase naeratusse. Sõjajärgne majanduslik olukord ei lubanud neid uue kinnisvaraga täita ning uste-akendeta tulemüüridest sai ideaalne kunstipõld. See aga omamoodi legitimeeris seintele joonistamise ja kirjutamise. Kui müür 1989. aastal langes, siis tekkis Berliinis erinevate ideede segunemisest võimas vaimne kokteil, mis tõmbas ligi – ja tõmbab siiamaani – kunstnikke kogu maailmast. Pealegi on Berliinis elu odavam kui Londonis, Pariisis või Madridis.
/nginx/o/2017/09/15/7104305t1hd323.jpg)
Võib tunduda, et tänavakunst on väga demokraatlik nähtus: igaüks võib võtta värvpurgi ja oma sisemise Banksy välja lasta. «Tegelikult see päris nii ei ole,» rääkis Bauer. «Tänaval on kunstnik diktaator. Ta ei hooli, mida arvab asjast selle seina omanik, kus ta oma kunsti loob. Ta ei hooli sellest, kes tema teost näeb ja kuidas see mõjub, ükskõik kui häiriv see ei oleks. Sa ei saa tänavakunsti vältida. Mida on kord nähtud, seda ei saa enam mitte-näha.»
Suured seinamaalingud on muidugi kõige silmatorkavamad, kuid Bauer soovitab grafitihuvilisel teravama pilguga ringi vaadata. Sageli saab tõelise elamuse hoopis väikesemõõtmelistest töödest. Ta toob näiteks kunstniku, kes joonistab väikesi figuure laternapostidele, või teise, kelle paarisentimeetrised tööd asuvad sõna otseses mõttes rohujuuretasandil.
/nginx/o/2017/09/15/7104309t1hf777.jpg)
Nüüdisaegsetest mõjukatest kunstnikest toob Bauer esile Brad Downey, ZEUSi, OBEY, Swooni ja duo Wermke & Leinkauf. Guugeldage neid nimesid! Swoon on muide üks väheseid naisi tänavakunstiskeenes, enamasti valitsevad seda maailma 20. eluaastates mehed. «Põhjus on ilmselt testosteroonis,» selgitas Bauer. «Enamasti alustatakse teismelisena oma tagʼide (kunstiline signatuur) joonistamisega ja siis on see tegija, kes julgeb kõrgemale ronida või end ohtlikumast kohast alla riputada.»
Nähtamatu mees
Laia maailma tänavakunstnike eeskujul eelistab ka Lõngus anonüümsust ja intervjuusid ei anna. Ta ütleb vaid, et Edward von Lõngus ei ole inimene, vaid kontseptsioon. Kontseptsiooni intervjueerida on sama hea kui uurida Lõnguse saja-aastastelt eestlastelt, kuidas neile Berliinis meeldib. Tema ametlik kaameramees, leedulane Gytis Dovydaitis, kes on eesti kunstnikuga juba aastaid koos töötanud, ütles, et anonüümsus on hea vahend avalikkuse tähelepanu juhtimiseks kunstile, mitte isikule. Tema on Lõngust maskita näinud. Võibolla isegi puudutanud.
Ma ei tea, kuidas Lõngus reisib, sest näiteks Marossek on teda näinud vaid kapuutsi ja näorätikuga. Isegi kunstniku silmade värvi ei taha ta eetilistele põhjustele viidates paljastada. Seda rohkem on vaimustunud Lõnguse kunstnikuvõimetest: «Ta töötab nii kiiresti, ma ei ole sellist tempot enne näinud.» Lõnguse tööd valmivad stencil- ehk šabloonimeetodil. «Samas on ta väga täpne. Tal on harukordne tehnika, käsi liigub nii õrnalt.» Ja Marossek näitab täpselt, kuidas just Lõngus värvipurki hoiab ja milliste kiirete ning tundlike liigutustega värvi seinale kannab. «Tss-tss-tss ja valmis!» Naine liigitab oma kogemuse põhjal Lõnguse Euroopa tänavakunstnike koorekihti.
Nii Marossek kui Bauer kinnitavad, et üldiselt valivad kunstnikud anonüümsuse selle tõttu, et nende tegevus on sageli illegaalne. Kuid see ei päästa neid seaduse pika käe eest. «Berliinis on eraldi politseiüksus, mis tegeleb tänavakunstnikega. Nimigi on neil Graffiti im Berlin, lühendatult GiB, nad tuvastavad, püüavad ja trahvivad tänavakunstnikke. Neil on mahukas andmebaas, kus on kunstnikud stiili, käekirja ja teemade järgi katalogiseeritud, see ulatub 1990. aastatesse,» rääkis Marossek põlevi silmi. Kataloog oleks iga tänavakunstile pühendunud kunstiteadlase unistus, aga paraku ei anna Berliini politsei sellele juurdepääsu.
Kunstiteadlasena kommenteeris Lõnguse kunsti riiklikku Euroopasse lähetamist eelmine Eesti kunstiatašee Berliinis Harry Liivrand: «See on uudne ja ebatüüpiline idee, kuidas eesistumise ajal Eesti kultuuri välismaal tutvustada. Kuna maalinguga liitub telefonirakenduse näol digitaalne sisu, siis sümboliseerib see hästi Eesti kui e-riigi väärtusi.» Samas on Lõnguse kunsti riikliku lähetamise medalil ka teine pool. Tänavakunsti ümbritseb sõltumatuse, anarhia, nonkonformismi ja sageli seadusvastasuse aura.
«Grafiti, mis alati on seotud anonüümsuse ja alternatiivsusega ametliku kunstimaailma suhtes, saab riigi toetatuna aga hoopis teise tähenduse. Kui niisugused ägedad vastandujad saavad nüüd osaks riiklikust kunstipoliitikast, siis nii nad tõmbavad oma senisele identiteedile kriipsu peale või vähemalt seavad selle tõsiselt küsimärgi alla,» ütles Liivrand.
Võim, raha ja grafiti
Küsisin Marosseki ja Dovydaitise käest kommentaari eelmisel nädalal toimunud skandaali kohta Tallinnas, kus poliitik Märt Sultsi eestvõttel tehti tänavakunsti täis linnahall. Mõlemad avaldasid oma nördimust ning leidsid, et tänavakunsti kasutamine sellises kontekstis on lubamatu ja kõigi kunstnike suhtes ebaõiglane. «Oh sa mu jumal!» oli Marossek šokeeritud, kui kuulis, et tegemist on muinsuskaitsealuse objektiga ning Sults ja tema kaastöölised läksid seda üle maalima keelust teadlikuna, kuid sellest hoolimata. Tema hinnang läks veel negatiivsemaks, kui ta kuulis, et seadusrikkumise taga seisev Sults on riigikogu liige ning aktsioon on osa tema valimiskampaaniast kohalikel valmistel.
Bauer tähendas aga, et see on järjest süvenev probleem. Tänavakunsti vahendeid, ja mis veel hullem, kunstnike töid kasutavad korporatsioonid kommerts- ja poliitikud võimu saavutamise ettekäändel. Kunstnikud aga, kes asuvad mõnes mõttes väljaspool seadust (anonüümsus ja eraomandi rikkumine), ei saa oma intellektuaalset omandit kaitsta. Marossek meenutas aga, kuidas mõni aasta tagasi kaaperdas Saksa Roheline Partei Hamburgi tänavakunstniku Tona stencil-tehnikas töö taimi kastvast tüdrukust ning kasutas seda loata oma valimispropagandas. Partei pidi maksma märkimisväärset kahjutasu ja avalikult vabandust paluma.
/nginx/o/2017/09/15/7104325t1hc3b9.jpg)
Saja-aastaste eestlaste Euroopasse eksportimise idee sündis Edward von Lõngusel koos Kadri Uusi ning Andra Orni kunstimüügivahendus- ja korraldusfirmaga NOAR. Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ja Eesti Vabariik 100 välisprogrammi konkursil leidis see žürii heakskiidu ning arvati 150 Eesti kultuuri, teadust, infoühiskonda ja ettevõtlust tutvustava ürituse hulka. «Otsisime selliseid mõtteid, mida viia inimesteni, kes kontserdi- ja konverentsisaalidesse, näitustele ja foorumitele ei satu,» ütles välisprogrammi juht Jorma Sarv. «Vajasime mõtet, mida saab paigutada linnaruumi, kuid mis oleks samal ajal lihtne ja teostatav. Lõnguse projekt oli soovitud kriteeriumitele kõige lähem: ühelt poolt silmatorkavus ja intriig, teiselt poolt teostatavus, mis ei nõua ehituslubade hankimist. Lisaks veel digitaalne pool, mis edastab Eesti sõnumit.»
/nginx/o/2017/09/15/7104329t1h3d76.jpg)
«NOAR on sellega riigile 1:0 ära teinud, sest nad suutsid oma vastandkultuuri ametlikult maha müüa,» kommenteeris Liivrand. Ja mitte väikese summa eest. Projekti väljatöötamiseks ja ettevalmistamiseks kulus 120 000 eurot, elluviimiseks 2017. aasta teises pooles kuues Euroopa linnas lisaks 65 000 eurot. Kokku 185 000 eurot (koos maksudega).
Milles seisneb Edward von Lõnguse kunstituur Euroopa linnades?
Lõngus on loonud silla olnu ja oleva vahele ning äratanud vanadelt eesti fotodelt ellu isikupärased ja ehteestlaslikud tegelaskujud, kes ei ole küll individuaalselt äratuntavad, kuid pärinevad selgesti ajaloolisest kontekstist. Nad ilmuvad elusuuruses valitud paikadesse üle kogu Euroopa. Igal tegelasel on rääkida oma väikese kiiksuga lugu.
Digitehnoloogia äratab nad ellu. Elektriline torupilliduo Ats#Pets rokib Pariisis, Kivikuningas Lembit puhkab jalga Kopenhaagenis, isetehtud teleportatsioonimasina rikke tõttu vahepeal Inglismaa vaheserverisse nullide ja ühtede vahele kinni jäänud leiutajate paar Tiit ja Miina ilmub välja Berliinis jne.
Tänavakunst on nendes töödes ühendatud digitehnoloogiaga. Kui laadida nutiseadmesse (seda saab teha https://restartreality.org/app) liitreaalsuse rakendus ja läbi selle kujutisi vaadata, ärkavad need justkui ellu. Proovige seda kohe, sest rakendus töötab ka ajalehes trükitud piltide puhul.
Ajakirjaniku reis Berliini toimus kultuuriministeeriumi toetusel.