Eesti mõjukaim perekond Poska (8)

Kadri Kuulpak
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ei Masingud, Alverid ega ka Tarandid – Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss pakub Eesti ajaloo mõjukaimaks perekonnaks hoopis Poskasid, kellest põlvnevad näiteks Eesti start-up’ide lipulaeva Transferwise’i asutaja, Kanada tuntumaid arhitekte ning Euroopa suurimate meediakontsernide hulka kuuluva Schibstedi ärijuht.

Meie ajaloos on mitmeid suguvõsasid, kelle tähtsus on tavalisest suurem. Varasematel aegadel on olulist rolli mänginud just meesliinis põlvnemine, seetõttu mõistetakse suguvõsa all enamasti ühe perekonnanime kandjaid, leiab Postimehe palvel mõjukaid suguvõsasid analüüsinud Puss. Ta nimetab mõne tuntuma eesti juurtega suguvõsa, kust pärit palju olulisi esindajaid: Masingud, Alverid, Hellatid, Käbinid, Puhkid, Sarved, Undritzad jt.

«Geenid ega ka sotsiaalne taust ei kandu edasi ainult meesliini kaudu ning sel põhjusel on raske välja valida kõige olulisemat suguvõsa Eesti ajaloost,» nendib Puss. Tema sõnul on üks märkimisväärsemaid perekondi või laiemalt võttes suguvõsasid Eestis Poskad, kust on nii mees- kui ka naisliinis pärit Eesti ajalukku ja kultuuriellu suure jälje jätnud inimesi.

Hariduse abil tähtede poole

Fred Puss

Eesti Isikuloo Keskuse juhataja

Poskade eristumine talupojasuguvõsadest algas juba 19. sajandi keskel, kuid nad jäid läbi aegade eestlasteks, olles oma venekeelse hariduse ja paljude riigiametnike olemasolu tõttu lähemal pigem vene kui saksa kultuurile.

Poskade meesliinis esivanemad elasid Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane mõisapiirkonnas Anikatsi külas. Nad kolisid 18. sajandil korduvalt talust tallu, paljud surid noorelt ning talu läks edasi naisliini kaudu (st lesknaine abiellus uuesti). Liivimaa üldise perekonnanimede paneku ajal 1823. aasta paiku said nad perekonnanimeks Porska, mis muutus aga üsna peagi nimeks Poska. (Muide, Eestis on teinegi Poskade suguvõsa ning see on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast. Tollest suguvõsast on pärit näiteks dirigent Kristiina Poska.)

Perekonnanime saanud Jaas Poska (1773–1835) kolmandast abielust endast 32 aastat noorema Mariga (1805–1867) sündis poeg Juhan ehk Jaan Poska (1835–1882). Paraku oli tema isa Jaas surnud juba pool aastat enne tema sündi.

Hoolimata sellest, et Jaan kasvas vabadiku lese üksiklapsena, sai temast Eesti ühe ärksaima perekonna isa.

Jaan läks üldise usuvahetuse käigus 1846. aastal koos oma emaga luterlusest õigeusku, jagades sellega enamiku Tuhalaane mõisa talupoegade saatust.

Küllap kehva koduse olukorra, kuid nutika pea tõttu saadeti Jaan õppima Riia vaimulikku kooli. See juhtus ehk preestri soovitusel. Seal õppimine oli tasuta ning Jaan jätkas õppimist sama kooli juures vaimulikus seminaris. Koolis õpetati teoloogiat, keeli ja üldaineid. Õpitav omandati kõigepealt emakeeles, siis kordasid venelased eesti või läti, eestlased ja lätlased vene keeles. Muide, õpilasi tuli komplekteerida võrdselt eestlastest, lätlastest ja venelastest. Seminar andis keskhariduse.

Tollest õppeasutusest on pärit paljud Eesti ajalukku jälje jätnud mehed. Kõrghariduse omandas hiljem 141 eestlasest koolilõpetanut. Jaan õppis seal 1847–1853, olles üks 12 esimesest eestlasest õpilasest (kool rajati 1846. aastal). Kolmeklassilist seminari ta siiski ei lõpetanud, vaid katkestas õpingud teises klassis (teoloogiat õpetati just kolmandas klassis). Jaanist sai köster-kooliõpetaja algul Toris, Põltsamaal, Priipalus, Nõos ning aastast 1864 nüüdsel Jõgevamaal Laiusel.

Jaan oli abielus Anna Tikriga (1839–1895), kes kaotas varakult vanemad (nagu Jaan kaotas isa) ning teda kasvatas Ilmjärve koguduse preester Aleksander Poletajev. Ilmjärve oli Priipalu naaberkogudus, seetõttu küllap kohtusidki Jaan ja Anna just seal. Neil oli 11 last, kes kõik (sealhulgas tütred) said kesk- või kõrghariduse, mis oli tolle aja kohta erakordne. Pärimuse järgi oli just Anna see, kes haridusse eriti tugevalt uskus. Isa Jaan oli peale köstriameti ka maapidaja – talul oli ligi seitse hektarit maad, mis andis köstripalgale väikese lisasissetuleku. Poskade kodune keel oli vene keel, kuid perekonnas ei unustatud ka eesti keelt.

Pärast Jaani surma 1882. aastal läks Anna lastega elama Tartusse poja juurde. Jaan ja Anna Poska viis poega õppisid isa eeskujul Riia vaimulikus seminaris, neli neist olid omandanud alghariduse isa juures Laiusel. Nende üks tütar suri 18-aastaselt ning üks poeg nelja-aastaselt.

Kui enamasti näeme Eesti ajaloost paljude haritlaste saksastumist 19. sajandil või isegi 20. sajandi algul, siis Poskade puhul on tegu harvema tendentsiga venestumisele. Selle põhjus oli muidugi õigeusk, hariduse saamine venekeelsetest õppeasutustest ning töötamine Tsaari-Venemaa riigiasutustes või näiteks advokaadina. Asjaajamine oli ka Eestis 1890. aastate algul kohustuslikult venekeelne, samuti olid venekeelsed paljud kohtuametnikud, kellega tuli suhelda.

Vene keele taust aga tuleb perekonda veel kaugemalt kui vaid Riia vaimulikust koolist ja seminarist – nimelt oli 11 lapse ema Anna Poska vaeslapsena üles kasvanud venelasest preestri peres. Seega oli nii Jaan Poska noorema kui ka tema õdede emakeel vene keel. Lastega suheldi osaliselt aga eesti keeles, kindlasti tehti seda palju enamgi iseseisvunud riigis, mille rahvusülikoolis paljud suguvõsa liikmed käisid.

Seega, kui enamasti muutusid haritlastest eestlased saksakeelseks, siis Poskad muutusid venekeelseks. Kolme kohaliku keele (eesti, saksa ja vene) valdamine oli aga nagunii loomulik.

Poskad olid erilised ka seisuse poolest. Kui enamik eestlasi olid talupojaseisusest, edukamad said sageli ka linnakodanikuks (alamate linnakogukondade ehk oklaadide liikmed, näiteks töölisoklaad), siis Poskad olid vaimuliku seisuse liikmetena maksukogukondadest väljaspool. Küllap tõstis seegi nende eneseteadvust.

Poskade hulgas näeme kõige rohkem vaimulikke ja juriste. Eks sõltus hariduse omandamine paljuski majanduslikest võimalustest. Vaimuliku kutse omandamise kulud kattis riik, jurisprudentsi tudeerimine oli aga justkui investeering tulevikku – seda said endale lubada esialgu vaid üksikud (enamasti nooremad) perekonnaliikmed, kui vanemad neid toetasid.

Vaadates Poskade edukuse eeldusi, siis võib õhku paisata küsimuse: kas meil oleks sellist perekonda, kui 1845. aastal poleks tekkinud Eestis usuvahetuskampaania ning kui Jaan Poska vanem poleks elanud Tuhalaanes, kus õigeusku pöördus enamik talupoegi?

Luterlastest perekondade puhul oli edukus palju raskem tulema, see sündis ümberrahvustumise arvelt. Poskadel näeme vaid keelevahetust, kuid kahtlust nende enesetunnetusliku rahvusliku kuuluvuse kohta tõenäoliselt pole. Küll aga on kindel, et kui Eesti poleks iseseisvunud (millele Jaan Poska ise palju kaasa aitas), oleks Poskade hulgas tõenäoliselt suurenenud nii Venemaale õppima minejate hulk kui ka vene keele omaksvõtt.

Näitlikustamaks, kuidas selle harukordse talupoegadest võrsunud perekonna hulgas on hariduspüüe levinud, olgu esitatud põgus ülevaade Jaan Poska vanema eelkõige nendest järeltulijatest, kes on olnud seotud hariduse ja teadusega. Järeltulijaid elab üle maailma tänapäevani, paljud Jaan Poska noorema pereliikmetest põgenesid 1944. aastal Eestist. Nende hulgas on näiteks kultuuritegelasi (muusik Helin-Mari Arder Eestis), arhitekte (Jaan Pill Kanadas) ja ärijuhte (Schibstedi Rootsi haru peadirektor Raoul Grünthal, TransferWise’i tegevjuht Kristo Käärmann Londonis).

Tänapäeval ei paista Poskade suguvõsa teiste hulgast erilisusega silma, küll aga oli see nii 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel.

Tugeva jälje jätsid haritud suguvõsa saatusesse Teise maailmasõjaga seotud sündmused, mis viisid osa peresid lahku, mõni pereliige hukkus. Mingil määral võib paralleele tõmmata Poskade suguvõsa ja baltisaksa perekondade vahel, kellest paljud hääbusid haritud üksikute õpetajannadega.

KOMMENTAARID

Aadu Must

ajaloolane ja poliitik

Fred Pussi artikkel on väga sümpaatne kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et autor näeb perekonnaloos kultuuriloolist fenomeni. Mistahes suurmehe kujunemisloos mängivad rolli nii pärilikud eeldused kui ka keskkond ja kasvatus. Teiseks on sümpaatne see, et käsitletakse meest, kelle kogu tähtsus ja tähendus Eesti ajaloos on veel lõpuni avamata ja lahti kirjutamata.

Riigimees Jaan Poska tegevust käsitlevad väga olulised dokumendid on valdavalt peidus Venemaa arhiivides, ent ka Rahvusarhiivis säilitatav ootab veel põhjalikumat läbitöötamist. Olen nende materjalidega tutvunud ning saan öelda, et need näitavad Poskat kui professionaalset juristi ja poliitikut, head psühholoogi ja kuluaaride kasutamise suurmeistrit.

Ta oli erakordne mees Eesti riikluse ajaloos. Lisaks annab artikkel aimu autori põhjalikust uurimistööst arhiivis.

Nõukogude ajal oli perekonnalooline uurimistöö põlu all ja mõnegi suurmehe (nt Vladimir Uljanov-Lenin) põlvnemisloo andmed salastatud. Eestis põigati võimalusel rumalatest piirangutest kõrvale. Näiteks ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldati 1975. aastal Lemming Rootsmäe käsitlus Anton Hansen Tammsaare esivanematest, millel on Fred Pussi kirjutisega mitmeid ühiseid positiivseid jooni. Tolles artiklis näitas autor, et Suure-Jaani kihelkonnas ja Navesti jõe kaldal elanud ja 103-aastaselt surnud Kootsi Mooritsa järglaskonda kuulusid vähemalt kaks nii olulist tegelast, kelle pildid lausa Eesti Vabariigi rahatähtedele trükitud (Anton Hansen Tammsaare, Lydia Koidula), lisaks veel teisi teenekaid tegelasi (Mart Saar jt).

Eesti ajaloo suurmehe Jaan Poska perekonnaloo on Fred Puss väga sümpaatselt ja põhjalikult läbi uurinud. Kindlasti aitab see paremini mõista Poskat ning tema rolli ja tähtsust nii tema enda kui ka meie ajas. Ka apostlik-õigeusu kirik Eestis võib Jaan Poska perekonda õigustatult ülimalt tähtsaks ja teenekaks pidada.

Kogu Eesti ajaloo «mõjukuse mõõdupuu» järgi ma Poskade perekonda üldises pingereas siiski esikümnesse ei paigutaks. See on «Eesti ajaloo ühe tähtsaima mehe suguvõsa». Aga nähtavasti sundis artiklite sarja üldteema autorit ja toimetust eelistama pealkirja veidi teistsugust sõnastust.

Mart Laar

ajaloolane ja poliitik

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mõjukaima Eesti suguvõsa valimine on väga keeruline ja ma pole kindel, kas üldse võimalik. Selline valik poleks mitte lihtsalt subjektiivne, vaid täiesti suvaline, sest puuduvad igasugused kriteeriumid, kuidas mõjukust mõõta ja mida see endast üldse kujutab.

Eesti riigi 100 aastat on paraku möödunud nõnda, et selle vältel on Eesti tuntumaid suguvõsasid korra teadlikult hävitatud. Nii ongi raske aru saada, mida me mõõdame – kas mõjukust sellel, eelmisel või üle-eelmisel sajandil.

Neile probleemidele viitab loos ka Fred Puss, tuues välja mitmeid mõjukaid perekondi.

Sama perekonnanime kandjatest on Eesti elus olulist rolli mänginud näiteks Masingud, Sarved, Alverid, Hellatid, Undritzad, Käbinid. Mõjukaimana toob Puss nende seast välja Poskade suguvõsa, ning miks ka mitte – kus selle suguvõsa liikmed osalenud poleks?!

Kui Poskad olid eriti mõjukad riikluse loomise ajal ja sellele järgnenud perioodil, siis näiteks Kaarma Kallaste puhul ulatub mõju ärkamisajast Tartu renessansi, riikluse loomisesse ja iseseisvusperioodi ning isegi kaugemale. Riikluse tekkest iseseisvuse taastanud Eestisse ulatuvad aga näiteks Partsi või Tarandi nime kandjate teod.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles