Eestist rääkimine pani tuntud inimestel pisarad voolama

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: PP

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul rääkisid Pärnumaaga seotud kuulsad inimesed, mis paneb neid meie riigi üle uhkust tundma ja südame kiiremini põksuma. Kõige muu kõrval räägiti asjadest, mida tulevikus paremini teha.

Karoli Hindriks, ettevõtja

Karoli Hindriks

FOTO: PP

Tunnen uhkust selle üle, kuidas Eesti väljapoole vaatav ja muutustele avatud töö on aidanud meil kuue aastaga ehitada sellise riigi, millest kogu maailm räägib.

Ameerika väljaandes New Yorker oli nüüd pühadel läbi aegade kõige parem 27-leheküljeline artikkel Eesti kohta. Suurem osa inimesi, kes seda luges, ütles mulle, et nad ei usu, et selline riik üldse olemas on! Meil on põhjust uhkust tunda.

Hoolimata sellest, et meie riigis elab miljon inimest, imetlevad inimesed kogu maailmas, kui lihtne on eestlastel ja neil, kes Eestisse kolivad, asju ajada.

Eile kõnelesin Ameerika ettevõtte esindajaga, kes meie süsteemidest kuuldes ütles, et Eesti on ikka valgusaastatega muudest riikidest ees. Avatud mõtlemine ja uudishimu uue vastu on aidanud meil väga kiirelt 1990ndate raskest olukorrast end üles töötada ja ma olen selle üle väga uhke­. See on suur asi.

Mul tegutseb praegu Tallinnas tiim, mis koosneb 14 riigi inimesest, kes on Eestisse lennanud, et ehitada minu ettevõtet. Ja neil on siin hea elada. See on väga äge. Kui nad oleksid tulnud 1991. aastal, olnuks siin elamine neile teistsugune kogemus.

Meie inimeste suhtumine ja avatus uuele on märkimisväärne. Mul hakkasid nüüd Eesti Vabariigist rääkides suisa pisarad voolama ... Olen emotsionaalne inimene, aga ma olen tõesti uhke Eesti üle.

Epp Maria Kokamägi, kunstnik

Epp Maria Kokamägi

FOTO: PP

Ma tunnen Eesti inimeste ja looduse üle uhkust. Meil on veel väga ilusaid kodusid ja aedu ning siin elab endistviisi kõigest hoolimata väga tublisid peresid.

Tõstan esile neid, kes julgevad elada maal, ennast pealinnast lahku lüüa ja rajada kodu. Selliseid inimesi on tõesti palju ja mul on alati hea meel, kui ajakirjandus neist räägib.

Mina näen seda positiivset poolt, et Eesti pere on ikkagi tugev ja kui ta austab siinset loodust, nii et meie metsad jääksid alles, ei ole midagi hullusti, siis võib Eestil järgminegi 100 täituda. Meie metsarohkus, järved ja allikad ... Annaks jumal meile tarkust neid hoida.

Praegu teeb mind murelikuks metsapoliitika, aga kui meile tuleks natuke mõistust juurde, et mõelda järgmistele põlvkondadele, nii et neilegi jääks metsi ja allikaid alles, oleks kõik väga hea. Soovingi Eesti rahvale rohkem tarkust ja mõistmist, et oma suurt sünnipäeva vääriliselt tähistada.

Kaarel Tali, vineeritehase juht

Kaarel Tali

FOTO: PP

Elasin 14 aastat Venemaal ja mul on huvitav võrdlusmoment Eestiga. See tunne, mis mind valdab, kui Narvast üle piiri Eestisse tulen, on väga hea. Hingan sügavalt ja mõtlen: jumal tänatud, et ma siit pärit olen. Inimesed, kes on eluaeg Eestis elanud, ei oska seda hinnata. Virisetakse iga pisiasja üle. Aga selleks, et teada, kui hea siin olla on, peab vahepeal ära käima.

Eesti on tükike Euroopat, aga ei ole liiga euroopastunud. Meil on siin veel heas mõttes Ida-Euroopa ilminguid. Oleme edumeelne kiirelt arenev maa, meie e-riik on väga positiivne. Bürokraatiat on väheks jäänud.

Juhina tunnen uhkust selle üle, et kasevineeritehas Metsä Wood ei läinud Venemaale või Lätti, vaid tuli just Eestisse, märkimisväärne investeering. Paari aasta pärast, kui kõik tootmisliinid on käivitatud ja kõik vahetused töös, on kasevineeritehas Pärnus umbes 200 töökohta loonud.

Mark Soosaar, filmilavastaja ja poliitik

Mark Soosaar

FOTO: PP

Neid aegu, mil ma olen tundnud uhkust Eesti Vabariigi üle, on olnud niivõrd palju. Aga tipphetked jäid ikka aastatetagusesse aega.

Mäletan, et olin Finnairi lennukis Läti presidendi ja Eesti presidendi Rüütliga, kes tegelikult siis veel presidendid ei olnud, aga keda rahvas juba presidendiks kutsus. Lendasime New Yorgi poole. Järgmisel päeval võeti kolm riiki ÜROsse vastu ja meie riigi lipp kerkis uhkelt ÜRO lippude ritta. See oli kõige ülevam tunne.

Tundsin tõeliselt suurt uhkust Eesti üle ka siis, kui oma kaameraga jäädvustasin sinimustvalge taastõusmist Pika Hermanni torni.

Meenub veel laupäev augustis 1991. aastal. Kell oli viis minutit pärast kolme ja Boriss Jeltsin kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamisele. Arnold Rüütel oli esimene, kes läks Moskvasse Jeltsinit nende julgete sammude eest õnnitlema.

Nüüd tuleb selliseid hetki ette vähem kui tollal. Me ei oska koostööd teha. Vaadake kas või seda, mis Toompeal toimub: häbi hakkab. Vaieldakse tühiste asjade pärast ega räägita Eesti visioonist.

Peaksime katsuma üheskoos muutuda taas selleks ühiskonnaks, kus valitseb Tammsaare tuntud teose pealkiri – “Tõde ja õigus”.

Tagasi üles