Arteri suur intervjuu: Rein Kotov: filmioperaator ei taha olla mitte kaamera ees, vaid selle taga (2)

Mängufilmi «Seltsimees laps» võttel. Foto: Priit Grepp
Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Iga film on eriline,» vastab operaator Rein Kotov küsimusele, mille poolest võiks 23. märtsil esilinastuv «Seltsimees laps» tema filmograafias esile tõusta.

Eesti tuntumaid ja tunnustatumaid filmioperaatoreid Rein Kotov ütleb selle loo pealkirjaga ära, miks ei ole temast Arterile värskeid pilte tehtud. Kaamera ees olemine on talle harjumatu – erinevalt kaamera taga seismisest.

Õnneks on ta võtteplatsidel ikkagi fotosilma ette jäänud ja tänu sellele saame meie vaid rõõmu tunda, sest Rein on ka tegelikult tagasihoidlik inimene, kellega aga ütlemata huvitav vestelda.

Rein oli just lõpetanud keskkooli, kui ta Tallinnfilmi uksest julgelt sisse marssis ning kaadrite osakonna uksele koputas. Pakuti suvist dekoratsioonide ehitusmehe kohta, ja Rein võttis selle vastu.

Operaator saab endale töid valida oma filmidega, mis ta varem on teinud. See, mis on ekraanile jäänud ja kuidas platsil käitunud. Rohkem eriti variante ei ole.

Nüüd ei kahetse Moskvas, mainekas üleliidulises riiklikus kinematograafiainstituudis operaatoriks õppinu oma kunagist valikut põrmugi. «Mu elu on olnud põnev ja vaheldusrikas,» tunnistab ta.

Alustasid oma teekonda filmimaailmas üsna varakult – esimeseks tööks oli aastal 1984 linastunud mängufilm «Reekviem». Aga sa olid selle dekoraator, nagu ajalooannaalidest lugeda?

Ma olin seal kunstigrupis tavaline 18-aastane ehitaja. Otsisin endale pärast keskkooli lõpetamist tööd ja astusin Tallinnfilmi uksest sisse, lootuses, et mingit tööd neil ikka pakkuda on. Pakuti ehitustöölise kohta Olav Neulandi «Reekviemi» filmi. Olime Koiva jõe ääres umbes kaks kuud, ehitasime maja, milles elas Ivo Linna kehastatud kapten Viktor Vene ja mille pärast tank vist puruks sõitis või kuidas see täpselt oligi, sest meid löödi enne võtteid minema.

Mäletan põgusat hetke, kui ehitusgrupi lahkudes saabus võtterühm eesotsas tollase guru Jüri Sillartiga – ta oli väga vihane, et võttekoha ümber on muru ära tallatud. Siis ma ei saanud midagi aru, olin isegi solvunud. Nüüd hiljem mõistan tema käitumist – võttekoha faktuur ja looduse loomulik olek on ülitähtsad. See oli väga ilus suvi.

Millest adusid, et sul on operaatorisilmad?

Hakkasin fotograafiaga tegelema väga varakult, kui tädi Urve kinkis mulle kümnendaks sünnipäevaks Smena fotoaparaadi. Elasin Raasikul väikeses kolhoosi korteris. Meil oli naaber, kes pildistamisega tegeles, ja see tundus jube põnev. Toona oli tegu nn analoogprotsessiga – sain kõik vahendid, mis vaja, ja õppisin kogu tsükli ära.

Hetked mängufilmi «Tõde ja õigus» võtteplatsilt. Priit Loog Andresena ja Priit Võigemast Pearuna.
Hetked mängufilmi «Tõde ja õigus» võtteplatsilt. Priit Loog Andresena ja Priit Võigemast Pearuna. Foto: 2x Teddy Puusepp, 1x Heikki Leis

Suudaksid sa seniajani pimikus käsikaudu fotofilmi ilmutamisvutlarisse kerida?

Usun küll. Kogu see maailm oli väga põnev, alates sellest, et tuli ehitada endale vannituppa pimik. Pildistasin kõike – vaateid, inimesi enda ümber... Paari sõbraga uitasime metsas ja proovisime mõne looma pildile saada. Ja kui saime, tundus see väga äge.

Eriti meeldis mulle aga foto ilmutamise protsess. See, kui kujutis hakkab paberile tekkima. See on maagiline. Mulle tundus, et avastan midagi, mida teised ei näe. See tunne saadab mind senini – lootus tabada midagi, mis puuudutab ja mida teised ei näe. Vahel pildistades tundub ju, et oled tabanud huvitava hetke. Hiljem pilti ilmutades, kui kujutis tekkima hakkab, käib sul see sama tunne korraks läbi ning siis adud, et pagan, see oligi huvitav hetk. Kas valgus peegeldus kuidagi huvitavalt või said mõne inimesega huvitava hetke kätte. Nii tekibki kindlus, et teatud nippidega on võimalik huvitavaid fotosid saada.

Kes sulle ütles, et kuule, poiss, sa oled andekas?

Pildistamine pakkus mulle huvi, aga keskkooli ajal hakkasin rohkem huvituma ka filmist. Tallinnas oli selline koht nagu pioneeride palee, hilisem Kullo huvikeskus, kus sai hakatud amatöörfilme tegema. Sealselt juhendajalt tuli innustavat tagasisidet.

Need olid mängu- või dokumentaalfilmid?

Nagu ikka noored teevad. Üks näiteks oli dokumentaalne jutustus linna ja maa vastandamisest. Kuna ise olen maalt pärit, algkooli lõpetasin Arukülas, püüdis film näidata, et maa on hea ja linn on paha. Filmisin tossavaid autosid ja igasugu prügi Tallinnas, vastandades seda Aruküla loodusega, ning panin helikujunduse alla. Helindamiseks oli lintmakk ja see tuli projektoriga ühel ajal käivitada, et heli pildiga enam-vähem sünkroonis oleks.

Veel meenub mängufilm, mille tegime kooli aastalõpupeol linastamiseks. Iga vanema astme klass pidi sel puhul korraldama etteaste ning kuna keegi ühegi parema ideega välja ei tulnud, mõtlesime filmi teha. Tegime selliseid lollusi, mis lõppesid õppenõukogu ees aruandmisega.

Mille eest?

Me heitsime filmis nalja sõjalise algõpetuse õpetaja üle, kes oli väga koomiline tegelane, üks Ukraina härrasmees. Meile tundus, et tema üle võiks nalja visata. Monteerisime nii kokku, et ta tuleb mööda tänavat, jõuab klassi ja riietab siis ennast naiseks. Kust selline mõte tuli, ma ei mäleta. Et tõmbab endale sukkpüksid jalga ja tikk-kontsadega kingad. Seal oli teisi sketše ka, aga see oli põhimenuk. Meil oli kohustus see film kooli juhtkonnale enne ette näidata, aga näitasime neile filmi ilma selle lõiguta.

Kas keegi oli õpetaja rollis?

Ei, filmisime teda päriselt, aga sukkade jalgatõmbamise lavastasime ja lisasime montaažiga. Kasutasime filmitrikke.

Öeldaksegi, et filmitegemine on üks suur valetamine.

Millegipärast inimesed armastavad seda valet. Filmid matkivad reaalsust, loovad uut reaalsust. Annavad inimese fantaasiale ruumi. Head filmid lahutavad meelt, innustavad, lohutavad, harivad... Olin selleks ajaks üht-teist lugenud ja põhitrikke juba teadsin.

Lugesid venekeelset erialakirjandust?

Ahah – Kotov! Isapoolne vanaisa oli pärit Peterburi külje alt. Esimese maailmasõja järgne Vene emigrant Eestis. Mina teda kunagi ei näinud, sakslased tapsid ta Teise maailmasõja alguses 1941. Ema poolt on juured Saaremaalt ja Harjumaalt. Kodune keel oli meil aga eesti keel, õppisin eesti koolis, lugesin eestikeelseid raamatuid ja sõbrad olid eestlased. Vene keelega puutusin esimest korda põhjalikumalt kokku koolis vene keele tunnis. Väga raske oli. Hiljem muidugi Nõukogude sõjaväes ja veel hiljem Moskvas operaatoriks õppides.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles