Moonika Siimets: emakeel on me «memme musi»

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: pixabay.com

Filmirežissöör Moonika Siimets on alanud kuul eriliselt fookuses, sest just tema linateos «Seltsimees laps» avab EV100 filmiprogrammi. Kuid selle, mitmes mõttes ajaloolise film kõrval on Siimetsa käe all valmimas veel üks – Soome-Eesti rändeteemaline dokumentaalfilmi. «Seetõttu sain hiljuti väga erilise võimaluse osaliseks,» tunnistab Siimets ning mõtiskleb pikemalt teemal just täna, meie emakeelepäeval

Kuna teen Soome-Eesti rändeteemalist dokfilmi, sain hiljuti väga erilise võimaluse osaliseks.

Minu kätte usaldati Eestikeelse Hariduse Seltsi korraldatud kirjutamisvõistluse tööd, kus Soomes elavad Eesti koolilapsed on läbi mitme aasta väljendanud oma mõtteid teemadel:  «Minu rõõmud», «Minu unistused», «Minu lugu», «Minu kodu». Tänavusel EV100 juubeliaastal on teemaks «Minu maa».

Need on väikesed, veel põhikooli lapsed, kes räägivad neis kirjatükkides oma perest, lemmikloomadest, hobidest, fantaasiatest, aga ka kodumaast:

«Soome eluga olen juba harjunud, aga kui Eestisse lähen, olen õnnelik.»

«Elan Soomes, aga olen ikka eestlase moodi!»

«Olen soome tüdruk, kellel on eesti süda. Niimoodi ma olen õnnelik, kui seisan keset Soome lahte just piiripeal. Ühel pool on minu Eesti ja teisel pool minu Soome.»

On päris kummaline tunne, kui aastate jooksul kirja pandud kümned taolised lood ja laused läbi su käte voolavad nagu liivaterad merre ning vaatamata enamike lugude helgusele, poeb hinge siiski nukrus. Ükskõik kui positiivselt mõelda ei püüaks, siis tegelikult väga paljud neist lastest ju ei tule kunagi tagasi Eestisse.
Ainuüksi Soome koolides õpib hetkel umbes 4500 eesti last! See on meeletult suur arv.

Enamus neist kirjutavad veel ilusas eesti keeles ja tunnevad seotust kodumaaga.

Ometi on ka neid, kelle puhul on selgelt tajuda, et eesti keel on kirjutamiseks juba raskevõitu.

Helsingis ja Vantaas on mitmeid koole, kus lapsed saavad kaks korda nädalas koolipäeva sees õppida eesti keelt. On aga palju kohti Soomes, kus eesti keele tundi tuleb sõita peale koolipäeva lõppu teise linna otsa…Eesti keele oskuse püsimise nimel tegutseb Soome koolides 30 eesti keele õpetajat, kellest enamus jagavad end mitme linna ja kümnete koolide vahel. Lisaks on veel ka Üleilmakool, mis toimib eesti põhikooli lapsi õpetava e-koolina üle maailma.

Mind väga liigutas Krister Kivi artikkel ühes 2018.aasta jaanuari Eesti Ekspressis, kus ta intervjueerib Soomes eesti keelt õpetavat Mari-Liis Hendriksoni, kes räägib, kuidas väiksemad lapsed veel julgevad ja tahavad unistada koju tagasi minekust:

«Vaata, mul on pisikesed töömehekäed. Kui saan suureks lähen Eestisse tagasi ja ehitan nendega üles oma talu,» pihtis talle üks algklassi poiss.

On aga suuremaid, kes hoopis häbenevad eesti keele rääkimist ja kui neilt emakeeles midagi küsida, siis vastavad alati soome keeles. Meenub mullegi Soomes elav ema, kes rääkis oma lapsest, kes palus, et koolis nad kõneleksid soomes keeles, sest eestlane olla on piinlik.

Mari-Liis Hendrikson, kes tunni lõppedes oma õpilasi kallistab lubab:  “Ma ei lase lastel soomestuda, kui neid vähegi päästa suudan.”

14. märtsil on emakeelepäev. Nende kirjatükkide lugemise valguses saab minu jaoks selle päeva tähendus ja emakeele õpetaja ameti olulisus praeguses ajas eriliselt sügava tähenduse. Kas teie mäletate oma emakeele õpetajaid?

Mina mäletan väga hästi – Ene Kessel, Helja Kirber, Madis Paide. Just need õpetajad avasid mulle sõna väe, mida naudin nii teiste poolt kirja pandult, kui ka ise kirjutades. Emakeele tundides korrastus mu analüütiliste mõtete sõnastamise selgus, rääkimata kõigist neist lugematutest raamatutest meilt ja mujalt, mis tõid minuni kultuure, ajastuid, õigupoolest terve maailma.

Kui peaksin nimetama kaheteistkümne kooliaasta enim mõjutanud ja praeguses elus kõige kasulikumaks osutunud koolitunni, siis on selleks minu puhul kahtlemata eesti keel ja kirjandus. Ja seda vaatamata inglise keele pealetungile, reaalainete ja tehnikarevolutsioonile.

Tugev oma emakeele tunnetusbaas, on andnud mulle eelised end võõrkeeltes mitmekülgsemalt väljendada. Ka kõige igavam europrojekt võib hea keelemeistri käes saada meeldejääva kirjutuslaadiga võidu toova sisu.

Olen aastatega võõrsil pikemalt olnud palju, aga eesti keel on minu salarelv, minu juur ja «memme musi», mis annab mulle näo, isikupära ja tugevuse, äratab tähelepanu ja ka imetlust selles aina ühenäolisemas maailmas.

Ma ei arva sugugi, et eestlased peaksid elama ainult Eestis ja rääkima ainult eesti keeles.

Arvan aga, et oskusel end oma emakeeles ladusalt väljendada ja mõelda on palju olulisem ja erinevaid valdkondi siduvam roll, kui tänasel haridusmaastikul tihti näha tahetakse.

Ka emakeele õpetamine on midagi palju enamat, kui lihtsalt keele õpe ja kirjutamisoskus.

Need õpetajad on meie rahva vaimsuse kandjad. Nad hoiavad meid meie juurte juures ja seadistavad hinged, ükskõik kuhu maailma otsa me oma eluteel ei satuks.

Osata õigesti ja ilusti rääkida omas keeles on väga oluline rikkus. Just nii hoiame alles oma väikese rahva kultuuri ka kõige kaugemates maailmanurkades veel sadu aastaid, nii nagu tegid seda need tuhanded eestlased, kes sõja ja nõukogude okupatsiooni tõttu olid sunnitud oma elu võõral maal sisse seadma.

Tänase EV100 juubeliaasta emakeele päeval tahaksingi, et tunnustaksime meie eesti keele õpetajaid nii Eestis, Soomes kui kaugemalgi. Märkaksime kui olulist tööd nad teevad.

Ja loodan väga, et võimalikult paljudel lastel jääb kodumaalt lahkumisega siiski alles õigus oma keele ja kultuuri õppimisele ning oleks tunne, et see on mitte häbi-vaid ikka auasi.

Allikas: ESTFINblog

Tagasi üles