Muinastulede öö eestvedaja: Eestil on nüüd oma väesõnad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
  • Tänavusel Muinastulede ööl süttivad lõkked eriti pidulikult
  • Üle Eesti kõlab Marek Sadami esituses selleks päevaks kirjutatud tulelaul

FOTO: pixabay.com

​"Juubeliaastal muudab Muinastulede öö erilisel tulelaul," teab laulu idee autor ning Mairold Vaik. Traditsiooniks saanud tuledeöö eestvedajana räägib ta nüüd, millest kõik algas ja miks kõik siiani kestab.

Muinastulede öö traditsioon on tekkinud pea samal ajal, kui Eesti taasiseseisvus. On taasiseseisvumisel ja tänavusel lõkkesündmusel ka omavaheline seos?

Jah, on küll. Juba riigikantseleiga EV95 puhul koostööd tehes arutasime, et riigi sajanda sünnipäeva aasta tähistamiseks võiks taas inimesi koos Muinastulede ööle kutsuda. Et see võiks olla kui riigi suvine sünnipäeva tähistamine.

Kõik see, mis sel õhtul seoses lõkkeüritusega toimub, on ju omaette nähtus. Jaanipäeva traditsioonil pole ju autorit, nii ka sellel lõkkeüritusel.

Eestlastele on ju suvised peod alati meeldinud, mõni inimene peabki oma sünnipäeva hoopis suvel, et olla vabas õhus ja looduses. Kuna Muinastulede öö on lähedal nii 20. augusti taasiseseisvumise päevale kui ka 23. augusti MRP-aastapäevale (Molotovi-Ribbentropi pakt), siis arvasime, et 2018. aastal sobituks see sündmus igati nende kahe tähtpäeva kõrvale, võtmaks sünnipäeva aastat kokku. 

Kui kaugele ulatuvad Muinastulede öö juured?

Suve lõpus kord aastas mereäärsete lõkete süütamise kohta oleme infot saanud isegi möödunud sajandi 1980-1990ndatest, aga siis see ei olnud veel üldrahvalik traditsioon. Näiteks kirjutas Hiiu leht 1992. aastal, et kaks seltskonda mõlemal pool Soome lahte süütasid üheaegselt lõkked ja kutsuvad teisi üles sama tegema, tähistamaks Soome iseseisvuse 75. aastapäeva. Toivo Saue süütas oma lõkke Hiiumaal Tahkuna rannas, tema sõber Kristian Lindroos teisel pool Kemiö saarel.

Aasta-aastalt hakati mitmetes rannakülades ja väikesadamates augustiõhtu lõkkeüritusi korraldama, aga pea 15 aastat ei olnud traditsiooniliselt toimuv sündmus Eesti üldsusele teada. Saaremaal-Muhumaal on mitu inimest lõkkeüritust alal hoidnud 20 aastat ja enamgi – mõned toon esile: Leo Filippov, Eerik Keerberg, Laine Tarvis, Jaan Mändmaa jpt. Ka Lennart Meri olevat seda ideed mõnele saarlasele tutvustamas käinud.

Toila sadamas 2007. aastal korraldatud ürituste ja tuleskulptuuride võistluse kaudu hakkas üritus laiemalt populaarsust koguma, nii sain minagi sellest traditsioonist teada ja paar aastat hiljem otsustasin idee laiema tutvustamise ette võtta. Siis Viimsi Rannarahva Muuseumiga koos kõiki mere äärde kutsudes tuldi juba esimesel aastal üle Eesti kaasa.

Milline tähendus on Muinastulede öö tulede ketil? On sel seos Balti ketiga?

Algselt töötasimegi selle ideega, et Eesti sünnipäevale võiks kutsuda ka meie naaberrahvad. Saime teada, et lähima kaheteist kuu jooksul peale Eesti nii ette kui takkajärele tähistavad oma vabariigi 100. sünnipäeva ka Soome, Läti, Leedu ja ka Poola (Soome sajas sünnipäev on nüüd seljataga, teistel veel tulemas). Eesmärgiks oli Muinastulede ööl mere äärde kutsuda miljon inimest. Töötasime selle plaaniga pea kaks aastat, aga idee ambitsioonikus tundus paljude jaoks olevat liiga utoopiline, et kaasa tulla ja oma õlga sellele alla panna. Meie meeskond oli siis eestvedamiseks ka liiga väike. Tuli siis nö pilvedelt maa peale tagasi tulla ja keskenduda vaid Eesti sünnipäeva suvisele tähistamisele. Balti ketiga seose otsimisest loobusime.

Miks otsustasite kinkida Muinastulede ööle kutsujate poolt Eestile just tulelaulu?

Paljudes paikades esitati lõkke juures Muinastulede ööl loitsu. Loitsu sõnu öeldi rahva jaoks ette ja teised kordasid järgi. Loitsu lausumine on hea viis sõnade väe esiletoomiseks. See on justkui soovide täitumiseks hingepõhjast väljaütlemise jõud.

Kuid ükskord osalesin Saaremaal Panga pangal toimuval lõkkeüritusel ja seal esitleti loitsu, siis tundsin, et mind need sõnad ei kõnetanud ega kutsunud kaasa lausuma. Sain ka teada, et originaalis on need sõnad soomekeelsed ja ilmselt ei anna tõlge kõike öeldut edasi. Siis otsustasingi, et Eesti jaoks on vaja oma väesõnu ja laulu.

Kuid kingitusest rääkides: kingituse teevad ju ka need inimesed, kes lõkke süütamise ja lauluga kaasa tulevad. Meie vaid kutsume üles seda kingitust sel õhtul kõigiga jagama.

Miks just Marek Sadam laulule sõnad lõi ja seda esitab?

See oli 2016. aasta novembris, kui kuulsin esimest korda Marek Sadami laulu "Minu palve". Siis mul käis klõps ära. Võtsin pähe, et Marek peab Muinastulede öö jaoks kirjutama loo nimega "Eesti palve", mida kõik üheskoos laulaksid. See, mis lõpuks valmis sai, ei ole ei palve ega loits. Minu arvates on see väesõnadele kirjutatud tulelaul midagi enamat.

Kirjutasingi siis Marekile ja me kohtusime talvel 2017. Talle mõte meeldis, aga oli lubadusega uus palve või loits luua ettevaatlik. Ta kuulas mu ära, mulle tundus siis, et jättis midagi ka enda teada.

Mitu kuud me ei kohtunud ega suhelnud, eks muude tegemiste kõrvalt need sõnad küpsesid Mareku sees. Ma ei tahtnud peale käia ka, et vaba hinge loomist mitte mõjutada. Ma ei tea, kuidas Marek nende sõnadeni jõudis ja kui palju vaeva nägi. Meil ei ole sellest juttu olnud. Samas, kui aasta tagasi maikuus ta need sõnad meile saatis, siis mõistsin, et need sõnad on temas olnud kogu aeg.

Olete Eestis Muinastulede öö üks eestvedajaid. Kas Teid võib siis nimetada ka selle mõtte autoriks?

Kaugel sellest. Rannaäärsete lõkete ühise süütamise mõte ja idee on justkui eikusagilt tekkinud, sellel ei ole konkreetset autorit. Keegi ei saa öelda, et oli esimene, kes mere ääres lõkke süütas ja kutsus ka teisi lõkke juurde. Mina eestvedajate hulgas ei saa ka seda öelda, et idee on minu. Kõik see, mis sel õhtul seoses lõkkeüritusega toimub, on ju omaette nähtus. Jaanipäeva traditsioonil pole ju autorit, nii ka sellel lõkkeüritusel.

Omaltpoolt arvan, et lõkkeid ei peaks süütama vaid Eestis ja Soomes, vaid ümber terve Läänemere ja nii palju, et igas kohas, kus mere äärde lähed, näeksid peale enda lõkke veel vähemalt kahte. Sellest, lõkkekaardi loomisest ja kõigest muust ideega seonduvast, olen ma sadadele inimestele rääkinud silmast-silma ja tuhandetele jutustanud ka veebiavarustes. Eks minu tegevus on traditsiooni tuntusele tulnud nii kasuks kui mõnevõrra ka loodusele kahjuks, et rohkem inimesi ja rahvaid selles teab. Marek teadis Muinastulede ööst juba enne, kui kohtusime ja tal oli selle sündmusega juba varasemast oma suhe.

Millised tulelaulu sõnad just teid puudutavad?

Need tõesti puudutavad mind, sest need on südamest tulevad soovid. See on lugu, millel on headusele kutsuvad väesõnad. Ridade vahelt leiab armastust ja hoolimist.

Tuli too õuele noored

Sinna, kus istuvad vanad

Seni kui oleme koos veel

Püsivad ilusad tavad

Sõnad on sellised, et neid saab igal ajal ja erinevas võtmes esitada. Salmides sisalduvad soovid on olulised igal ajal.

Miks on laulu pealkiri just Tulelaul?

Loits või palve tundusid minu jaoks veidi rõhuvad. Arutasime Marekuga nädalaid, mis võiks pealkirjaks ja esitlusvormiks olla. Kuna sõnad on ju helged, lootusrikkad, veidi ka kurbuse noote on sees, siis jäime selle juurde, et see on üks laululugu. Laul. Tulelaul. Mis iseenesest ei tähenda, et seda ei võiks kutsuda loitsuks või palveks.

Mareku hea tuttav Piret Laikre tegi sõnadele viisi, sõpradega koos bändis Sadamasild laulis ta loo stuudios salve.

Esimest korda kõlas laul Saaremaal Laevnina rannas 2017. aasta Muinastulede ööl. Enne seda tekkis idee, et rahvas võiks sõnu eeslauljale järele laulda. Ja seda esitatigi regilauluga sarnases võtmes.

Marek pole seda lugu oma kontsertidel veel esitanud, vaid on hoidnud üheks õigeks hetkeks – tänavuseks Muinastulede ööks. Kutsume sel aastal Muinastulede ööl inimesi üles lõkke süütamise järel seda laulu kuulama või kaasa laulma. Meie kodulehel muinastuled.ee on nii sõnad kui laul kättesaadavad, ka failina saab alla laadida - kingitus kõigile. 

Kuidas need, kel nutitelefoni mererannal käepärast pole, saavad Tulelaulu kaasa laulda?

Raadiotes Elmar ja Kadi kõlab laul 25. augusti õhtul kell 20.45 – siis saab kaasa laulda. Kuid ei pea täpselt järgima ette pakutud kellaaega, lauldakse siis, kui see õige tunne ja hetk on käes ning kui mereäärsed toimetused lubavad. Sõnu saab ka paberil jagada, aga siis peab lugemiseks taskulamp kaasas olema.

Kui kohaliku lõkke juures on muusikud, siis ka nemad saavad laulu laulda, kutsudes rahvast ühinema. Igaüks ise otsustab, kuidas õhtut veedab ning kas ja kuidas laulab.

Marekil on sel õhtul kontsert Mändjala rannas ja kindlasti ta esitab seal selle laulu koos publikuga.

Muinastulede öö – on see siis pigem pidu või mõtlikum aeg koos pere ja sõpradega?

Igaüks meist on selle sündmuse enese sees lahti mõtestanud suuremal või vähemal määral. Me ei ütle ette, kuidas täpselt tuleb seda traditsiooni tähistada. Igaüks ise teab kõige paremini, kuidas õhtut veeta. Mitmete jaoks on Muinastulede öö lihtsalt pidulik sündmus, paljude jaoks ka pidu. 

Minu isiklik arvamus on see, et lisaks mere ääres kohtuvale tulele, veele, maale ja õhule on ka vaikusel oluline osa, mis annab sellele õhtule täiendava mõõtme juurde. Inimene on looduse külaline.

Teie jaoks on niisiis tegemist ennekõike piduliku sündmusega?

Pigem jah. Pidulik tunne tuleb sellest, kui mõtlen, et meid on palju, kes on mere äärde tulnud. Rõõmsaks muutub meel, kui tean, et mu sõbrad ja lähedased, kellega hetkel koos ei ole, on üle mere või vaateulatusest kaugemal rannal meiega. 

Kuigi sel õhtul lähevad mõtted veidi ka nukratele radadele. Mõtlen alati neile, keda meie hulgas enam ei ole. Mõtlen ka meremeestele, kes on sel hetkel merel tööl ja ei saa kodus olla. Aga see ei vähenda pidulikkust mu sees. 

Mulle meeldib ühe sõbra öeldud mõte, et kui ümber Läänemere on nii palju inimesi positiivsete ja sügavate mõtetega, siis rahuneb ka meri ise. Tulelaulus sisalduvad väesõnad ehk rahustavad mere ja ilma ka sel laupäeval.

Intervjueeris Kaisa Gabral

MIS ON MUINASTULEDE ÖÖ? 

Kord aastas, augustikuu viimase laupäeva õhtul, süüdatakse hämaruse saabudes lõkked meenutamaks ajaloolisi mereäärseid märgutulesid ehk iilastulesid. Neid muinasaegseid lõkkeid süüdati praktilisest vajadusest, kui merelt tulijatele oli vaja näidata teed ohutusse randa või edastati lõketega ohuteateid kaugematesse küladesse.

Kaasaegne rannatulede ühel ajal süütamise traditsioon sai alguse 20. sajandi viimase kümnendi algul ja traditsiooni hakati kutsuma muinastulede ööks. Tänapäevasel rannalõkete süütamise suvelõpuüritusel, mis on paari aastakümnega saanud üldrahvalikuks traditsiooniks, loome mööda randa ühiselt lõkete keti ja üheskoos mere ääres üritust tähistades edastatame niiviisi eelkõige positiivseid mõtteid ja sõnumeid.  

Tagasi üles