Raul Sööt: see on kui hinnaline juveel, nagu elu 9 hümni vabadusele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jazzmuusik ja helilooja Raul Sööt

FOTO: Heiti Kruusmaa

EV100 muusikasündmus «9 hümni vabadusele» toob 28. novembril Jõulujazz 2018 avaõhtul publiku ette ainulaadse koosluse ülemlaule, mille loojateks on Eesti armastatud džässmuusikud ja -heliloojad. Üks neist on Raul Sööt, kellelt vahetult enne kontserdi peaproovi tulevaks häälestust palusime.

Juubelisügise improvisatsioonilisim teema on kahtlemata vabadus. Kogeb meist ju igaüks vabadust omal moel. Ent kuulajana tekitab mõte üheksast järjestikku kõlavast hümnist pisut kõhedust. Kas see pole mitte liiga palju ühe õhtu jaoks? 

Loodame, et ei ole. Puht matemaatiliselt tähendab 9 x 10 minutit kokku poolteist tundi muusikat ja see on ju täitsa paras kontserdi pikkus.

Eesti džässmuusikud tegid viimati ühise galakontserdi minu mäletamist mööda aastal 2008. See kontsert tuli vist kestvuse poolest pikemgi. Aga vahva oli ja minu arust küll keegi ei igavlenud.

Igav ei hakka kindlasti nüüdki ja põnev on olnud teil ilmselt ka luues, sest olete ühe hümni autor. Kokku on aga 20 loojat ning 9 paari – kõigil üks eesmärk. Kuivõrd pidite mõtlema originaalsusele?

Aleksander Paali ja minu teos kannab alapealkirja «Ootuses ja lootuses». Selle mõtte – selle peal- või allkirja – juurde jõudmist kirjeldasin Eesti Jazzliidu Facebooki-lehel.

Mingit eristumise eesmärki meil nüüd küll ei ole. Ega see ei ole ka originaalitsemise võistlus. Samas ei olnud meil Aleksandriga otseselt sihti ka programmilist teost kirjutada. Me lihtsalt teadvustasime, mis suund on kogu projektil ja edasi tegelesime koostöös juba vaid tehniliste küsimustega, kui nii võib muusika kirjutamise puhul öelda... ikka võib ju! Tonaalne struktuur, loo vorm, karakterite vaheldumine, instrumentatsioon, dünaamiline plaan: need on ju kõik tehnilised asjad. Samas olen mina küll kogu selle loomeperioodi jooksul palju just neil meie vestluseski esile kerkinud ja väga olulistel teemadel mõtisklenud. Küllap inimese sisimas toimuv kajastub ka tema loomingulises väljundis. Ma küll usun, et see nii on.

Autorite paaridega ei ole me aga kogu loomeprotsessi jooksul just väga palju kokku saanud. Nii pole me ka arutanud küsimust, kuidas teineteisest erineda. Usun, et oleme piisavalt erinevad inimesed niikuinii. Samas oleme ka piisavalt sarnased, et tekiks ühisosa. Sest need mõlemad aspektid on tähtsad.

Mida tähendab teie jaoks hümn kui selline? 

Hümn on ju pühendumuslik laul. Meie kultuuriruumis seondub see sõna Antiik-Kreeka ja püha Ambrosiusega. Inimese pöördumine kõigekõrgema poole on samas kindlasti veel palju vanem ja universaalsem nähtus. Kõikjal ehk ei kasutata seda hümni-sõna, aga tähendust teatakse ja tunnetatakse kindlasti sarnaselt.

Usun, et hümni tähendus on tegelikult veelgi sügavam. See on inimese meeldetuletus talle enesele. Selleks, et pühendudes tunnistada midagi endast suuremat. Just see pühendumise protsess iseenesest ongi hümn.

Aja jooksul on palju jõutud luua, palju on ka pärandatud, edasi antud. Mõned tegevused, ka konkreetsed laulud, on kinnitunud traditsioonina – inimesi ühendavana. Need, mis on iseenesest kujunenud ja loomulikult püsima jäänud, need ongi need päris hümnid – inimesi ühendavad pühendumuslikud laulud, rituaalid.

Antud juhul (Eesti Jazzliidu suurkontsert «9 hümni vabadusele» – toim) on sõna hümn metafoor. Siin ei ole ju tegemist uue hümni loomisega mingile grupile. See on lihtsalt ilus mõte, eeskuju, paslik paralleel. See on nagu tähendusele viitamine: midagi, mida me võtame orientiiriks. Ka siin ühendab see idee, see kontseptsioon üheksat paari džässmuusikuid. Eesti Jazziliit omakorda on see metafoor, see tähendussõna, mille raames või millega koos me oleme oma asju viimase 15 aasta jooksul toimetanud. Kuna meie valitud kunstivorm omab teatavaid spetsiifilisi tunnusjooni nagu teatavad esteetilised iseärasused, improvisatsioon ja vormistruktuur, siis just nende osiste loodud ühise nimetaja all või peal toimiv inimeste ühendus ongi see seltskond, kes on nüüd Eesti 100. sünnipäeval omalt poolt otsustanud teha teatava pühendumusliku kummarduse oma armsale riigile. Seegi on niisiis omamoodi rituaal.

Nagu näete, hümn kui selline ei ole lihtsalt sõnastatav termin. Mõiste alla paigutub terve hulk tähendusi ja neil kõigil on oma koht. Minu jaoks on küll iga aspekt tähtis.

Kuidas ülistada vabadust?

Olles vabaduse vääriline. Ent olen mõistnud, et see ei olegi nii kerge. Sest vabadus on nagu hinnaline juveel või kunstiteos või ... nagu elu!

Seda – elu – võib täita, millega iganes: hõrku aroomi eritava nektariga, aga sama hästi ka virtsaga.

Juveeli võib asetada õrnalt kõige tähtsamale austatud kohale. Seda silmitsedes võib rõõmu tunda, tema eest võib hoolt kanda. Aga samahästi võib juveeli visata ka sigade ette, porri.

Iseenesestki mõista, niisuguses valguses tähendab vabaduse ülistamine selle asetamist aukohale – tähendab kindlasti tema väärtustamist, eelkõige oma suhtumises. Mis saaks veel olla suurim ülistus kui vabaduse püsiv meelesolek!

Sama mõtterada edasi liikudes on kuidagi lihtne küsida: kes on vaba inimene?

Pöördun siin Vana Testamendi poole, Saalomoni tarkus 16.32: «See, kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja».

Vaba inimene on see, kes valitseb iseenese üle. See on päris kindlasti nii.

Parafraseerides Dostojevskit: vaba oled sa siis kui surmahirm argumendina (õigustusena) ei sunni sind alatult käituma. Proovile pannakse kõiki meid niikuinii, vahetpidamatult. Hoopis iseküsimus on muidugi, kas me need proovitükid nende avaldumise hetkel ka ära oskame tunda.

Mis saab teie loodud hümnist edasi ehk kas see jääb kõlama ka edaspidi?

Eks seda näitab aeg. Niisuguseid asju ei saa prognoosida.

«9 HÜMNI VABADUSELE»

Üheksa teost – üks iga dekaadi kohta – mis on kandnud endas ilu ja valu, vaesust ja rikkust, kaotust ja leidmist, sõda ja armastust

  • EV100 muusikaprogrammi kuuluv sündmus, mille korraldavad Eesti Jazzliit ja Jazzkaar. Esmaettekanne toimub 28. novembril Tallinnas Alexela kontserdimajas.
  • Üheksaosaline uudisteos, mille loovad üheksa eriilmelist Eesti džässiheliloojate kooslust ning mille iga osa sümboliseerib ühte olulist sündmust või persooni Eesti vabariigi ajaloos ning on teenäitaja eestlase südamesse.
  • Heliloojad ja nende loovpartnerid: Maria Faust ja Kirke Karja, Kadri Voorand ja Kristjan Randalu, Mingo Rajandi ja Meelis Vind, Holger Marjamaa ja Raun Juurikas, Mairo Marjamaa ja Sander Mölder, Peedu Kass ja Siim Aimla, Raul Sööt ja Aleksander Paal, Joel Remmel ja Paul Daniel ning Tanel Ruben, Jaak Sooäär, Ivi Rausi ja Laura Põldvere.
  • Džässmuusikutega koos astuvad kontserdil lavale pärimus-, rokk-, elektroonilise ja teiste žanrite muusikud.
  • Lavastab Eva Koldits, kontserdi muusikajuht on Siim Aimla.
  • Kaasa teevad koor, keelpilliansambel ning Politsei- ja Piirivalveorkester. Teostes kasutatakse ka live-elektroonikat ning eelsalvestusi.
  • Kontserdist teevad otseülekande ERRi tele- ja raadiokanalid.
  • Piletid on müügil.
Tagasi üles